Sissejuhatus

2013. a sügisel tähistas Rahvusooper „Estonia“ oma praeguse teatri- ja kontserdimaja 100-ndat aastapäeva. Sel puhul oleme püüdnud vaadata meie ooperi ajalukku ja meenutada nii sõnas, pildis kui ka helis lauljaid, kes on aastate jooksul selle hoone laval üles astunud – neidki, keda nooremad põlvkonnad ehk ei teagi või kellest on kuuldud vaid nime.

Kindlasti ei ole järgnevatel lehekülgedel paljusid, kes on aastate jooksul „Estonias“ publikut rõõmustanud. Keskendutud on ooperisolistidele – mitte et opereti-, suurvormide jm lauljad vääriksid vähem tähelepanu, ent materjali rohkuse tõttu osutus vajalikuks selle piiramine. Ka ei räägita nendest, kes näituse valmimise ajal (2013. a sügisel) veel „Estonias“ või mujal lavadel klassikalise repertuaariga esinevad – sest kuitahes kaunid sõnad, pildid ja salvestised ei ole võrdsed võimalusega neid päriselus kuulda. Lisaks määras praeguse valiku paljus ka kirjalike ja audiovisuaalsete materjalide olemasolu meie raamatukogus. Ehk aga avaneb tulevikus võimalus näitust täiendada – kaugemast minevikust vääriksid samavõrd meenutamist ka Marta Rungi, Jaan Haabjärv, Helmi Einer, Made Päts, Valentine Veem jpt, lähemast minevikust Ervin Kärvet, Tiina Jaaksoo, Haili Sammalselg, Helvi Raamat, Rostislav Gurjev, Tarmo Sild jpt, operetitähtedest Lully Wirkhaus, Alfred Sällik, Milvi Laid, Gerda Murre, Silvia Urb, Helgi Sallo ja Hans Miilberg (viimased mängisid tegelikult oma haruldase andekuse ja sarmiga ka mitmeid ooperirolle) jpt, praegu veel tegutsevatest, ent „Estonia“ lavaga vähemalt hetkel hüvasti jätnutest või seal mitte enam solistina esinevatest lauljatest Mati Palm, Sirje ja Väino Puura, Riina Airenne, Nadja Kurem, Pille Lill jpt.

Miks on oluline mineviku tähti mäletada? Arne Mikk: „/---/ suurmeistri tehtud jäljed ei kao kunagi ära, vaid ikka leidub neid uue põlvkonna esindajaid, kes möödunust kõige parema kaasa võtavad ja seda edasi arendavad. See ongi üks õigustus ja lohutus teatriinimeste paratamatult kustuvale või kiirelt kaduvale tööle, sest ega ühtegi etendust, ühtegi osatäitmist ka praeguse kõige parema tehnikaga lõplikult fikseerida ei saa, kuid see jääb hingestatuses, intonatsioonides mingisuguse ühtse tervikuna inimeste mälestustes elama.“

Järgnevatel käsitlemist leidnud lauljad on jätnud oma märgi – nad on nagu kivid müüris, millel seisab tänane „Estonia“ ja Eesti laulukultuur. Loodetavasti aga on tore meenutada ka seda, et kõik nad on olnud inimesed – oma huvitavate elusaatustega ning erinevate lugudega, kuidas nad lauljateele jõudsid.

Solistid

Aarne Viisimaa Aaro Pärn Aino Külvand Aleksander Arder Aleksander Püvi Annika Tõnuri Anu Kaal Benno Hansen Eedo Karrisoo Els Vaarman Elsa Maasik Georg Ots Georg Taleš Hendrik Krumm Ida Aav-Loo Ivo Kuusk Kalju Karask Karl Ots Karl Viitol Leili Tammel

Liidia Panova Maarja Haamer Mare Jõgeva Margarita Voites Martin Taras Meta Kodanipork Olga Lund Olga Mikk-Krull Olga Torokoff-Tiedeberg Ott Raukas Paula Padrik Teo Maiste Tiit Kuusik Uno Kreen Urve Tauts Veera Nelus Vello Jürna Viktor Gurjev Voldemar Kuslap Vootele Veikat

Olga Mikk-Krull (1887-1980)

Olga Mikk-Krull, Eesti kutselise ooperi üks rajajaist ning esimesi ooperilauljaid, oli „Estoniaga“ seotud pea kogu oma elu.

Tulevane laulja sündis Tallinnas. Vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, ning Olga jäi näitlejannast ja lauljannast ema kasvatada. Teatritegemine ja laulmine kujunesid lapsest peale tema lemmikajaviideteks. Samuti võttis ta varasest east klaveri- ja muusikateooria eratunde, sealhulgas oma ristiisalt, helilooja Konstantin Türnpult (kes muide on pühendanud talle kuulsa soololaulu „Igatsus“).

Olles oma esinemistega algul pere ja sõprade ringis, hiljem juba mitmel pool Tallinnas silma paistnud, otsustas Olga Mikk-Krull suunduda Peterburgi laulmist õppima. Kuna pere teda majanduslikult toetada ei suutnud, elatas ta end seal saksa keele ja klaveri eratunde andes. Nende kõrvalt õpingutele pühenduda oli üsna keeruline, ent sellest hoolimata käis ta aastatel 1906-1908 laulutundides õpetaja Eva Sarringu juures. Areng ei kulgenud esialgu nii, nagu loodetud – millegipärast arvas Sarring, et temast saab metsosopran, ning üritas teda vastavalt koolitada. Siis sattus Olga Mikk-Krull aga tuttava soovituse kaudu kuulsa lauluõpetaja Alma Fohströmi juurde, kes arvas kohe: „Teil on harukordselt kaunis hääletämber, imeilus lüüriline sopran“, ning võttis ta viimaks oma õpilaseks.

1910. a tehti Olga Mikk-Krullile ettepanek tulla „Estoniasse“ solistiks. Ta nõustus, et edasisteks õpinguteks raha koguda, ning väikeste vaheaegadega (enesetäiendused Berliinis ja Roomas) jäi selleks 1938. aastani.

Laulja ise on „Estonia“ ooperitrupi algusaegu meenutanud nii: „Orkester koosnes umbes 20 mängijast, muusikajuhi kohuseid täitis Adalbert Virkhaus. /---/ Mitmed solistid ja koor noote ei tundnud ning see muidugi raskendas A. Virkhausi tegevust. Olles ise väga vilets pianist, jäi ta lauljaile oma hädise klimberdamisega sageli jalgu, kaotas nende õpetamisel kannatuse, läks jämedaks ja sõimas kõiki jõehobusteks. Ent tööd tehti siiski suure innu ja armastusega.“

Ooperiprimadonna seisusesse tõusis Olga Mikk-Krull 1923. a Aida osatäitmisega Verdi ooperis „Aida“. Tolleaegse arvustaja ja konservatooriumi professori Theodor Lemba hinnangul täitis „lüüriko-dramaatiline sopraan“ selles rollis oma ülesandeid mitte ainult vokaalselt, vaid ka lavaliselt väga hästi. Mikk-Krulli säravamad lavakujud olid veel Gilda Verdi „Rigolettos“, Rosina Rossini „Sevilla habemeajajas“, Tosca Puccini samanimelises ooperis, Mimi „Boheemis“ ning Butterfly „Madame Butterfly’s“, Liisa Tšaikovski „Padaemandas“ jpt.

Pärast lavaga hüvastijätmist töötas Olga Mikk-Krull „Estonias“ veel pikki aastaid – kostüümilaos, raamatukogus, telefonikeskjaamas ning suflöörina.

Olga Mikk-Krulli lauljatee algas 1910. a vanas „Estonia“ hoones Tartu mnt 25, ent juba esimestes proovides räägiti uue teatrimaja ehitamisest. „Kõik olid sellest väga huvitatud ja ärevad ja käisid seda ehitamise kohta vaatamas. Siis öeldi, et peaksime igaüks ühe kivi sinna vundamendi sisse panema. Läksin mina kah ja panin. See oli üks väga imelik kivi, mis ma kätte sain, kolmenurgeline. Ma ütlesin: „See ju ei kõlba!“ – „Kõlbab küll!“, vastas selle peale kolleeg Gustav Avesson, „pane aga sisse“. Ja kõlbas, ja jäigi sinna, „Estonia“ alusmüüri sisse.“

Karl Viitol (1888-1944)

Eesti-läti segaperekonnast pärit ning gümnaasiumi lõpetamise järel Valgas aastaid hoopis riidekaupmehe ametit pidanud bassbariton Karl Viitol õppis laulmist töö kõrvalt eratundides ning tegutses samas ka asjaarmastajate näiteringides. 1913-1916 aastatel töötas ta draamanäitlejana Riias ning täiendas end erinevate lauluõpetajate juures. Alates 1918. a sai temast „Estonia“ teatri solist. Paralleelselt jätkas ta lauluõpinguid Ludmilla Hellat-Lemba juhendamisel.

Just alates 1918. a hoogustus „Estonias“ ooperite lavastamine, kuna lõpuks ometi hakkas kujunema selleks pädev solistide grupp. Karl Viitoli koormus nendel algusaegadel oli meeletu – ainsa oma hääleliigi esindajana olid tal kesksed partiid igas ooperis ning alles kümmekond aastat hiljem astus tema kõrvale Vootele Veikat. Solistide nappuse tõttu tuli tal paraku sageli laulda oma häälele sobimatuid partiisid. Karl Viitoli rollide hulka kuulusid Escamillo Bizet’ „Carmenis“, Scarpia Puccini „Toscas“, Hollandlane Wagneri „Lendavas Hollandlases“, di Luna Verdi „Trubaduuris“, Leporello Mozarti „Don Giovannis“, Jago Verdi „Othellos“, Papageno Mozarti „Võluflöödis“ jpt.

Eriti oma koomiliste ja traagiliste karakterite loomise oskuse poolest hinnatud ning lavapartnerina armastatud laulja hukkus Tallinna pommitamises 9. märtsil 1944. a – samas pommitamises, mis muutis varemeteks uue „Estonia“ hoone.

Karl Ots (1882-1961)

Kreenholmi töölispere viies laps Karl Ots puutus muusikaga kokku varakult – tema isa oli lisaks puusepaametile koorijuht, kes lõi vabrikus esimese segakoori. Kui asutati Narva Eesti Selts „Ilmarine“, laulis Karl sealses kooris alti. Tema hääl oli suure loodusliku ulatusega ning juba siis arvati, et tal tasuks laulmist edasi õppida.

Peale Narva linnakooli lõpetamist asus Karl Ots tööle telegrafistina kohalikus raudteejaamas. Kui töökoht Petrogradi viidi, avanes tal võimalus aastatel 1913-1918 selle kõrvalt Rahvakonservatooriumis laulmist õppida. 1918. a kolis ta töö tõttu Moskvasse, kaks aastat hiljem (peale poja Georg Otsa sündi) sealt edasi Eestisse. Siis tekkis aga mure: raudteetelegrafiste Tallinnas ei vajatud. Vana sõbra, „Estonia“ solisti Alfred Sälliku soovitusel sai Karl Ots viimaks tööd „Estonia“ kooris.

Kuna soliste teatris nappis, hakati Karl Otsale peagi andma ka suuremaid rolle. Alustanud baritonina, hinnati tema häält suhteliselt tagasihoidlikuks ning ka näitlemine läks korraliku koolituse ja lavakogemuseta lauljal üle kivide ja kändude. Karl Ots õppis ja arenes aga praktika käigus ning tõeline läbimurre saabus siis, kui ta oma kolmandal hooajal pidi häda sunnil hakkama laulma tenoripartiid – asendama Radamesi osatäitjat Verdi „Aidas“. Korraga selgus, et just see ongi tema õige hääleliik. Peagi lähetati ta täiendõppele Itaaliasse tuntud lauluõpetaja Armanda degli Abbati juurde ning naasis sealt dramaatilise tenorina.

Karl Ots jõudis vaatamata suhteliselt hilisele lavakarjääri algusele (olles „Estoniasse“ tulles 38-aastane) teha ligi 60 ooperirolli. Seda võimaldas muuhulgas ka erakordne vokaalne pikaealisus, mida kõrgete häälte puhul sageli ei kohta – veel 68-aastasena laulis ta Tšaikovski „Padaemandas“ äärmiselt nõudlikku Hermani partiid. Mainida tasuks ehk ka, et Evald Aav kirjutas ooperi „Vikerlased“ Ülo rolli just Karl Otsa silmas pidades.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "Meie ooperiveterane: Karl Ots" (1956)

Aleksander Arder (1894-1966)

Tuntud laulja ja legendaarne laulupedagoog Aleksander Arder sündis Läänemaal põlluharijast koolmeistri seitsmelapselises peres. Kunagi, kui temast oli juba saanud populaarne ooperisolist, vastas ta küsimusele, kuidas ta end laval nii kodus tunneb, naljatamisi, et on laval sündinud, jättes targu täpsustamata, et tegu oli saunalavaga. Muusikalembesest perest sai Aleksander lauluhuvi igal juhul juba varakult kaasa. Klaverit hakkas ta mängima 5-aastaselt ja mõni aasta hiljem oli juba pulmades pillimeheks, üheks leivanumbriks mängimine kinniseotud silmadega.

Riia vaimulikus seminaris õppimise kõrvalt osales Aleksander Arder statistina Riia Vene ooperiteatris ja operetisolistina Riia Eesti Haridusseltsi näiteringis. Peale seminari lõppu 1914. a astus ta Varssavi ülikooli ajalugu õppima. Ülikool jäi sõjakeerises siiski pooleli, samuti süttis unistus lauljaks saada järjest enam.

Lauljatee valikul kujunes määravaks tutvumine tollase laulja ja laulupedagoogi Ludmilla Hellat-Lembaga. Aleksander Arder ise on meenutanud: „Esimest korda ma olin „Estonias“ laval aastal 1919. See oli ooperis „Pajatsid“, Hellat-Lemba kutsus mind sinna Silvio osasse. Muidugi kartsin, et võib-olla on see mulle liiga vara lavaleminekuks, sest ma olin siis alles asjaarmastaja. See esinemine mul õnnestus, nii nagu rahvas rääkis. Lavastas Alfred Sällik. Noh, temal oli minuga päris tegu kohe, sest algul, kui noor lavale läheb, ta ei oska ju mängida. Sällik pahandas, et sa ei liigu ju paigastki! Nii ta siis tiris mind kättpidi siia ja sinna, et mind liikuma panna. Ainukene koht, kus ma kärme olin, oli siis see, kui Canio meid Neddaga kohtumiselt tabab, siis ma olin väga väle üle aia ronima. Hüppasin nii kiiresti kui sain, sest teadsin, et Sällik on veel nobedam ja järsku rabab mind aia peal kinni… Peale seda esimest katset tuli mul siis suur soov sõita õppima Itaaliasse ja nii see toimuski.“

Peale õpingud eraõpetajate juures Itaalias ja Rootsis sai Aleksander Arderist 1923. a ametlikult „Estonia“ solist. Üheksa aasta jooksul tegi ta „Estonias“ üle 30 ooperirolli, nende seas Escamillo Bizet’ „Carmenis“, Tonio Leoncavallo „Pajatsides“, Scarpia Puccini „Toscas“, Hollandlane Wagneri „Lendavas Hollandlases“ jpt.

„…Üks parematest, mis mul tuli mängida, oli võib-olla Jevgeni Onegin, Tšaikovski ooperi nimiosa. See jäi ka mul siis niisuguseks ajalooliseks, sest minu vastas oli Tatjana osas partneriks Marta Rungi. Kui olime terve talve vastamisi mänginud, siis mõtlesime lõppu mitte niiviisi jätta, nagu ta seal „Oneginis“ on, vaid otsustasime abielluda.“

Kriitikud on pidanud Aleksander Arderi parimaks rolliks nimiosa Mussorgski ooperis „Boriss Godunov“, nimetades seda maailmatasemel etteasteks.

Peale seda, kui Aleksander Arder oli 1931. a (järjest kõikuvama vokaalse vormi tõttu, milles kaasaegsed kippusid süüdistama tema „sõprust Backhosega“, aga ka teatri sisepingeid) „Estonia“ solistide seast välja arvatud, sai temast tuntud ja tunnustatud laulupedagoog. Sugugi mitte rahumeelse teatrist lahkumise kestel olevat Aleksander Arder ähvardanud: „Ma lähen ära selleks, et tulla tagasi, kuid mitte üksinda, vaid väega!“. Ja tema vägi tõepoolest tuli: tema õpilastest jätkasid „Estonia“ lavalaudadel näiteks Elsa Maasik, Tiit Kuusik, Ott Raukas, Hendrik Krumm, Uno Kreen, Kalju Karask, Georg Ots jpt.

Paraku leidub vähe salvestusi Arderilt tema hiilgeperioodil. Hilisematel rohketel plaatidel on kaasaegsete hinangul tema hääl säravast baritonist taandunud enam mitte nii säravaks bassiks, samuti on repertuaar peamiselt kergemat laadi.

Benno Hansen (1891-1952)

Bass Benno Hansen sündis Tallinnas 1891. a. Tema lapsepõlveaastad möödusid Juuru vallamajas, kus isa töötas vallakirjutajana. Tulevase ooperilaulja isa oli hea muusikamees ja kohaliku kultuurielu aktiivsemaid organiseerijaid. 1906. a siirdus perekond Tallinna.

Laulmist õppis Benno Hansen Peterburis ning töötas 1913-1918. Maria teatri kooris. 1925. a tuli ta “Estonia” teatrisse, kus laulis mõningate vaheaegadega kuni surmani. Lisaks Eestimaale esines ta veel mitmel pool Euroopas ning peale ooperilaulu tihti ka kergemates žanrites.

Üks esimesi arvustusi peale seda, kui Benno Hansen „Estonia“ solistiks sai, oli järgmine: „Täieliku tundmuse, et sa ooperis istud, sünnitas hra B. Hanseni esinemine. Oleks meie ooperi ensembles palju niisuguseid Hansenisi, siis ei tarvitse meie tema pärast mures olla: meil oleks siis juba kaunikene ooper olemas.“

Benno Hansenit olevat rahvasuus sageli nimetatud „bassiks jumala armust“. Arne Mikk on öelnud: „Laulmist pole Benno Hansen võtnud kui ränkrasket tööd, mis nõuab paljudest mõnudest loobumist. Ta tuli, nägi, võitis – valitses bassivõtmes suveräänselt Eestimaad… Ning rohkem ta ei soovinudki!“ Küll olevat talle pakutud tööd ka väljaspool, ent tulemusteta. Näiteks pärast Mefistona esinemist Gounod’ ooperis „Faust“ 1927. a olevat öeldud, et kui ta õpib osa ära rootsi keeles, pakutakse talle solisti kohta Rootsi Kuninglikus Ooperis. Benno Hansen aga vastanud: „Kui kuningas tahab mind kuulata, las õpib ära eesti keele“ , ja tulnud kodulinna tagasi. (Siinkohal tasub mainimist, et kui tänapäeval esitatakse oopereid „Estonias“ reeglina ikka originaalkeeles, siis algusaegadel tõlgiti enamik neist eesti keelde. Seda on kuulda ka paljudes käesoleva näituse helinäidetes.)

Lisaks mälestustele Benno Hansenist kui säravast basso profundo’st (eriti madalast ja sügavast bassihäälest) liigub siiani ringi lugusid temast kui nalja- ja napsimehest. Näiteks mäletatakse siiani tema ütlust, kui mõni kolleeg soovinud vahetevahel proovisaalis tuuletõmbuse tõttu akna kinni panna: „Heale häälele ei tee tuul midagi, kuid viletsat pole mõtet hoidagi“. Kord jälle länud ta teatri kassapidaja juurde ja palunud 5 krooni avanssi. Kassapidaja vastas, et raha saab alles kella kahe ajal, kui ta pangas ära käib. Benno Hansen selgitanud selle peale, et kella kahe ajal peab tema juba purjus olema, sest vastasel juhul ei jõua ta õhtuseks esinemiseks kaineks saada. Ühes Hanseni täidetud ankeetküsitluses seisab küsimuse „Millega tegelete vabal ajal?“ järel vastus: „Pummeldan ja vahetevahel loen.“

Hoolimata sellistest naljaheitmistest oli Benno Hansen kohusetundlik ja hinnatud lavapartner. Dirigent Priit Nigula on meenutanud: „Temaga oli mõnus töötada. Tihtipeale ma ei pannud isegi tähele, kus ja millal ta oma osi õpib, sest partiid olid tal alati peas. Tema oli alati dirigendiga koos, kuulas sõna, aga sealjuures näitas ka iseseisvust.“

Benno Hansen suri 61-aastasena, olles veel vaid mõni kuu enne seda lummanud kõiki just talle kirjutatud Mehise osas Eugen Kapi „Tasuleekides“.

Ida Aav-Loo (1901-1997)

Ida Aav-Loo (sündinud Loo, alates 1937. a Loo-Talvari) oli pärit Narvast. Kreenholmi Ministeeriumikooli lõpetamise järel Tallinnasse hoopis tehnilist joonestamist õppima läinud neiule ei andnud praktilise ameti omandamise kõrval ometi rahu teda juba pisikesest peale saatnud soov laulda. Osalenud mõnda aega segakooris „Tungal“ ning saanud sealt julgustust, valetas 17-aastane neiu end nõuetele vastamiseks aasta vanemaks ning läks Tallinna Konservatooriumi vastuvõtukatsetele – ning sai sinna ka sisse. Peale konservatooriumi lõpetamist õppis ta lisaks Berliini, Milano ja Viini eraõpetajate juures.

Aastatel 1919-1926 töötas ta „Estonia“ ooperikooris ja kuni 1940. aastani oli samas solistiks. Laulnud algselt dramaatilise soprani rolle, arenes ta viimaks dramaatiliseks koloratuursopraniks. Teda on iseloomustatud kui üht kõige võimekamat lauljat „Estonia“ esimestel kümnenditel, kes andis suure panuse meie ooperiteatri arengusse. Lisaks suurepärasele vokaaltehnikale ja musikaalsusele hinnati tema osatäitmiste ekspressiivsust ja siirust. Oma lavakarjääri jooksul säras ta äärmiselt erinevates rollides: Senta Wagneri „Lendavas Hollandlases“, Musetta Puccini „Boheemis“, Rosina Rossini „Sevilla habemeajajas“, nimiosa Verdi „Aidas“, Gilda „Rigolettos“ ning Violetta „Traviatas“, Öökuninganna Mozarti „Võluflöödis“ jpt. Lisaks „Estonia“ lavale oli ta oma aja oodatuim esineja Riia, Kaunase, Soome ja Rootsi ooperiteatrites.

1944. a sõjakeerises õnnestus Ida Loo-Talvaril emigreeruda Rootsi. Tema edasine lauljatee kulges USA, Kanada ja Austraalia teatrites. Lauljatar suri 1997. a Göteborgis.

Olga Torokoff-Tiedeberg (1902-1964)

Olga Torokoff-Tiedeberg sündis Valgas raudteelase perekonnas. Laulnud juba koolipõlves, õppis ta lühiajaliselt Tallinna Konservatooriumis, seejärel aga alustas tööd „Vanemuise“ teatris, võttes eratunde Tartu tolleaegselt nimekalt laulupedagoogilt Georg Stahlbergilt.

„Estoniasse“ jõudis Olga Torokoff-Tiedeberg peale õnnestunud külalisesinemist koos kaasvanemuislase Aarne Viisimaaga 1927. a Esimeseks rolliks seal sai peaosa Puccini ooperis „Madame Butterfly“ ning kriitikud ja publik võtsid selle väga hästi vastu. Lisaks lauljatari kaunile ja jõulisele häälele kiideti tema ilu ja efektset lavakuju. Enam kui kümne aasta jooksul jõudis Olga Torokoff-Tiedeberg laulda väga palju tuntud rolle nii lüürilisele kui dramaatilisele sopranile: Marfa Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjas“, Nataša Dargomõžski „Näkineius“, Liisa Tšaikovski „Padaemandas“, Elisabeth ja Venus Wagneri „Tannhäuseris“ ning Isolde „Tristanis ja Isoldes“, Puccini „Tosca“ jne. Tema natuurile sobisid hästi ülevad ja traagilised kangelannad; üdini daamina jäi ta kriitikute sõnul hätta rollidega, mis nõudsid teistsugust osakäsitlust.

Lisaks kodumaale esines Olga Torokoff-Tiedeberg edukalt ka mitmetel välislavadel.

30ndate ja 40ndate aastate vahetusel hakkas senise täieõigusliku primadonna hääl paraku ilmutama väsimuse tunnuseid – põhjusteks ilmselt vähene ja juhuslik laulukool ning meeletu koormus teatris, mille ohvriks langesid tollal paljud lauljad. 1944. a. Rootsi põgenenud, loobus Olga Torokoff-Tiedeberg laulmisest sootuks ning töötas paguluses hoopis keeleõpetajana.

Aarne Viisimaa (1898-1990)

Aarne Viisimaa (kuni nime eestistamiseni Arnold Wismann) on öelnud: „Kui hakkasin õppima klaverimängu, öeldi, et mul on algeid saada väga heaks klaverimängijaks. Kui õppisin viiulit, siis ennustati mulle päris korralikku viiulikunstniku tulevikku. Aga kui hakkasin õppima laulmist, siis tähendati pead raputades, et ega minust lauljat ikka saa, sest mu hääleulatus oli õige väike.“

Aarne Viisimaa, kellest hoolimata sellest justnimelt laulja ning pea paarikümneks aastaks „Estonia“ ooperi- ja operetisolist sai, sündis Sangaste kihelkonnas kuuelapselises peres ning teenis maast-madalast leiba karjapoisina. Maast-madalast õppis ta ka isa käest viiulit ning laulis küla laulu- ja mänguseltsis, lisaks juhatas juba 15-aastaselt kohalikku koori ning lavastas näidendeid. Visa tööga õnnestus tal ühena vähestest maalt pärit lastest pääseda õppima Tartu Kommertsgümnaasiumisse ning lõpetas selle cum laude. Samal ajal mängis ta orkestris, juhatas koori ning õppis lühikest aega tegutsenud Tartu Konservatooriumis klaverit, viiulit ja laulmist.

Märganud Aarne Viisimaa kiindumust muusikasse ja teatrisse, kutsus „Vanemuise“ muusikajuht Juhan Simm noormehe laulma „Vanemuise“ teatri koori. Kaks aastat oli Aarne Viisimaa seal palgata kooriliige, mängides lisaks pisikese tasu eest väiksemaid karakterosi. 1920. a tehti „Vanemuises“ esimene katsetus tuua lavale ooper – Méhuli „Joosep Egiptusest“ –, kus nooruke laulja kehastas Siimeoni. Selle ooperiga läks kriitikute ja publiku meelest küll nii nagu paljude esimeste vasikatega, ent algus oli tehtud. Aarne Viisimaa jäi „Vanemuise“ ooperi ja opereti alusepanijate hulka ning aitas oluliselt kaasa nende žanrite arengule ja populariseerimisele Tartus – lisaks laulmisele lavastas ta järgnevatel aastatel ise koguni viis ooperit.

1927. a lõpetas Aarne Viisimaa Tartu Konservatooriumi ning võttis vastu kutse minna solistiks „Estoniasse“. Tema esimene roll seal oli Wilhelm Meister Thomas’ ooperis „Mignon“. „See oli küll väga kõrge ja raske partii, aga imekombel tulin sellega päris hästi toime. /---/ Mignoni mängis Valentine Kask, kes oli minust korpulentsem ja palju pikem. Üks finaal oli seatud selliselt, et ma pidin partneri lava taga kätele võtma, siis viis-kuus astet üles rõdule minema ja uuesti sama arvu astmeid alla tulema. Aga kohe pärast seda oli kirjutatud laulda si naturale. Millegipärast sain sellega tõesti hakkama, ületades lausa Lurichi enda…“

Aarne Viisimaa jätkas laulmise õppimist eraõpetajate juures, kujundades endast vaatamata tagasihoidlikule häälematerjalile kauni lüürilise tenori. Kõige olulisemaks on ta ise pidanud Armanda degli Abbati tunde, kus käis kümme aastat „Estonia“ solistiks olemise kõrvalt.

„Lauljaks saada pole kerge. /---/ See on nagu kalapüüdmine, et kui siit ei saa, siis ehk teises kohas näkkab paremini. Kõige vähem on küll laulja kunagi lõplikult küps. Olen elus kogenud mõndagi, olen näinud, kuidas meil mitmed rikkaliku häälematerjaliga lauljad on end lühikese ajaga ära kulutanud ja kadunud. Võlutuna oma võimetest või tühipaljast edevusest, hakkavad nad oma häält pillama ja demonstreerima, eriti kõrgeid noote pingutama, ja tagajärjed ei lase end kaua oodata. Minule polnud looduse poolt antud kõrgusi ja sellepärast polnud mul võimalikud säärased „laulja patud“. Ja nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, just minu hääle küündimatus on olnud suurim hääle hoidja. Tegin kõik võimaliku, et oma hääle kapitali suurendada, koguda nii palju kogemusi ja nii paljudelt õpetajatelt kui võimalik. Pidin kõrgete ooperipartiide laulmisel olema ettevaatlik, et omadega mitte hätta jääda. Pidin oma osale mänguga kaalu juurde andma, et tasa teha seda, mis laulus võis puudu jääda. Nii saigi minust laulev näitleja või näitlev laulja.“

Aarne Viisimaa neljakümnest ooperirollist „Estonias“ (neist mitmed tolle aja tenoritepõua tõttu paraku lüürilisele häälele sobimatud) tõstetakse eriti esile Romeo osa Gounod’ „Romeos ja Julias“, aga samas ka karakterrolle nagu näiteks Šuiski Mussorgski ooperis „Boriss Godunov“; lisaks hiilgas ta pea kõikides tuntumates operetirollides. Paraku katkes tema lavatee Eestis 1944. a – temast sai pagulane Rootsis, kus ta jätkas kontsertlaulja ja kirikumuusikuna ning osales ka pagulasteatrite töös. Mainimist väärib fakt, et laulda suutis Viisimaa veel oma 90. sünnipäeva tähistamisel. Tema jälgedes on käinud ka poeg Vello Viisimaa opereti- ja estraadinäitlejana ning viimase tütar Piret Viisimaa teatrijuhi ja lavastajana.

Vootele Veikat (1907-1980)

Vootele Veikat (algselt Woldemar Weigart) sündis 1907. a Poolas, töö tõttu sinna asunud eestlaste peres. Tema isa oli nõutud meistrimees, kelle spetsialiteediks piirituse tootmiseks vajalike seadmete monteerimine ja seadistamine. Praktilise meelega vanemad unistasid, et poeg käiks isa jälgedes ning õpiks leiba andva ameti. Selline kulukas ning mingi kindla garantii ja sissetulekuta udune tegevusala nagu laulmine ei tulnud neile Vootele tulevikku kavandades mõttessegi.

Peagi pärast poja sündi kolis pere tagasi Eestisse. Vootele õppis Nikolai Gümnaasiumis ning seejärel Gustav Adolfi Gümnaasiumis, tegeldes selle kõrvalt agaralt spordiga. Lauluõpetaja Dionyssi Orgussaar oli esimene, kes avastas poisi erakordse hääle ja musikaalsuse ning nägi sellest peale kurja vaeva, et teda palliplatsilt muusika juurde saada. Viimast ei huvitanud laulmine aga esialgu üldse ning kord määras Orgussaar talle isegi laulmise järeleksami – muuhulgas olevat Vootele Veikat teda pahandanud sellega, et laulis tunnis lamba häälega. Vägikaikavedu kaldus siiski õpetaja kasuks – peagi laulis Vootele Veikat pooleldi vastu tahtmist ka tema juhitud koorides ning sai enda kanda esimesed soolofraasid.

Peale keskkooli lõppu pidas noormees mitmeid ameteid – lukksepa abiline, maksuinspektor ning viimaks arveametnik statistikabüroos. Tegutsedes samal ajal Noorte Meeste Kristlikus Ühingus, sattus ta laulma seal moodustatud kvartetis. Kooslus muutus väga populaarseks ning tasapisi hakkas Vootele Veikat nägema vajadust hääle koolitamise järele. Õnneks palgati kvarteti hääleseadjaks tuntud lauluõpetaja Tenno Vironi, kellele oli esimestest tundidest peale selge, et Veikatist saab tipplaulja. Tema õhutusel läks noormees „Estonia“ ooperikoori katsetele – nalja pärast, nagu viimane ise arvas, ent talle ootamatult läksid need väga hästi korda. Vootele Veikat ei tahtnud siiski vahetada heapalgalist ametnikutööd teatrilava vastu. Samal ajal aga olid majanduskriisi tõttu riigiasutustes ulatuslikud koondamised ning kuigi Statistika Keskbüroo juhataja ei oleks tahtnud heast arveametnikust loobuda, andis ta viimaks järele „Estonia“ teatri direktori pidevatele telefonikõnedele, kes juba vastuvõtukatsetel oli näinud Veikati perspektiivi ooperilauljana – ka Veikat vabastati ametist ning tal ei jäänud üle muud, kui koht „Estonias“ vastu võtta. Ta alustas 1929. a koorilauljana, ent juba 1930. a sai temast solist ning seejärel üks teatri esibaritone tervelt kolmeks aastakümneks.

Kui esimesed ooperirollid läksid vähese koolituse ja lavakogemusega mehel tolleaegset kriitikat uskudes veel pisut üle kivide ja kändude, siis juba 1934. a tõestas Vootele Veikat end Tšaikovski „Jevgeni Onegini“ nimiosas mitte ainuüksi laulja, vaid ka näitlejana, võites sellest ajast saati pea iga esitusega nii kriitikute kui publiku südamed. 1930ndate teises pooles ja 1940ndatel, kui „Estoniast“ oli lahkunud Aleksander Arder ja Karl Viitoli hääl väsimuse märke hakkas ilmutama, kujunes temast teatri põhiline bariton. Eriti olevat talle kriitikute hinnangul tema pisut „tükeldatud“, mitte väga sujuva laulmismaneeri tõttu sobinud karakterrollid, üheks säravamaks Scarpia Puccini „Toscas“, mida ta laulis aastate jooksul koguni mitmes selle ooperi erinevas lavastuses. Vist kõige enam aga mäletavad kaasaegsed teda Ungru krahvina Ernesaksa „Tormide rannas“ – seda rolli mängis Vootele Veikat suure eduga ligi sajas etenduses.

Vootele Veikat sai endale teatris muuhulgas hüüdnimeks „meistereksija“. Räägitakse, et näiteks „Sevilla habemeajajas“ laulnud ta vahepeal nii palju omaloomingulist teksti, et kord pidanud etendus äärepealt päris seisma jääma. Hoolimata sellest tuli ta kõigist olukordadest külma närviga välja. Ta ise on meenutanud: „Esimeste suuremate eksimistena on mulle meelde jäänud järgmine juhtum. Kord, päris algaja lauljana Jahimeeste Klubis Pikal tänaval astusin üles kahe Napoli lauluga, mis algasid mõlemad paari väga sarnase akordiga. Leppisime küll enne klaverisaatja Raivo Kurskiga järjekorras kokku, kuid Kursk ajas noodid segi. Kursk alustas üht, mina teist laulu. Ega me esimesest fraasist kaugemale saanud. Tuli otsast alustada. Kursk vahetas noodid ära ja mina vahetasin laulud ära, see tähendab, et alustasin jälle vale lauluga. Sellest oleks ju piisanud, aga sama lugu juhtus ka kolmandal korral. Aga aplaus oli seejärel vägev.“

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "BEL CANTO. Laulja Vootele Veikat" (1982)

Martin Taras (1899-1968)

Kui bass Benno Hansenit tituleeriti kaasaegsete poolt mõnikord Eesti Šaljapiniks, siis tenor Martin Tarast Eesti Carusoks. Hämmastav on tema puhul fakt, et olles aastaid töötanud Petseris kantseleiametniku, raamatupidaja ja notari sekretärina, alustas ta oma lauljateed alles neljakümnenda eluaasta künnisel. Kord lihtsalt ilmunud Tartu laulupedagoogi Georg Stahlbergi juurde tundmatu mees, kelle ammendamatu häälematerjal viinud paljunäinud maestro täielikku hämmingusse. Seni vaid harrastusteatrites kaasa löönud Tarasele pakuti otsemaid lepingut „Vanemuisesse“ ja aasta hiljem, 1932. a jõudis ta juba „Estonia“ lavale. Lauluoskuse täiendamine Tallinna Konservatooriumis 1933-1937 käis teatritööga paralleelselt. Aastateks sai temast „Estonia“ esitenor, vähemalt lüüriliste ja spintorollide osas (dramaatilisemad partiid jäid Karl Otsa kanda). Kui hõbedaseks tituleeritud hääl viimaks vanadusele alla hakkas vanduma, avanes tema ande uus tahk – lavaliselt ehk mõnevõrra staatiliseks jäänud esimesest armastajast sai suurepärane karakterrollide mängija, eriti hiilgas ta Šuiskina Mussorgski ooperis „Boriss Godunov“.

Kaasaegsed mäletavad Martin Tarast kui tõsist töömeest, rahulikku ja toetavat lavapartnerit ning elavat entsüklopeediat, kes suutis põnevalt vestelda mistahes teemal. Vähesed lauljad võivad kiidelda sellega, mis õnnestus Martin Tarasel: 30 lava-aasta jooksul, mil pea iga päev (mõnikord isegi kaks korda päevas) esinemine mõnes suurrollis, ei jäänud tema tõttu ära mitte ainsatki etendust.

Els Vaarman (1908 - 1966)

Els (Elsa) Vaarman sündis Tallinnas, kuid kasvas üles Valgas. Tema vedurijuhist isa suri, kui Els oli veel väike. Ema töötas depoos koristajana ning tegi ka õmblustööd, kasvatades rasketes oludes üksi nelja last.

Julge ja ettevõtliku iseloomuga Elsat tõmbas esinemine juba algkoolis. Lauljanna ise on meenutanud, kuidas ta sõitis kümneaastasena omapäi tädi juurde Tallinnasse ning otsis „Estonia“ proovist üles dirigent Raimond Kulli, teatades, et soovib saada ooperilauljaks. Laskmata end vahejuhtumi üle lõbu tundvatest orkestrantidest häirida, esitas ta sealsamas romansi „Мой костер в тумане светит“. Kull tõstis ta selle järel poodiumilt uuesti alla ning ütles: „Kallis laps, tule kümne aasta pärast tagasi.“

Laulnud Valga Tütarlaste Gümnaasiumis ansamblis ning esinenud ka solistina, otsustas Els Vaarman gümnaasiumi poolelijätmise järel siiski hoopis näitlemise kasuks – 1924. a asus ta õppima Tallinna Draamastuudios ning lõpetas selle 1927. a. Seejärel töötas ta 7 aastat näitlejana Draamastuudio teatris (tema sõnalavastuste rollide hulka kuulusid paljud naispeaosad eesti draamaklassikas, nagu näiteks Leena „Tuulte pöörises“, Krõõt „Vargamäes“ ja Illi Ellert „Tabamata imes“). Näitlemise kõrvalt õppis Els Vaarman 1926-1932 laulmist Tallinna konservatooriumis N. Sternbergi klassis, seda küll lõpetamata, ning seejärel A. degli Abbati erastuudios.

Muusikateatrisse tõi Els Vaarmani Agu Lüüdik, kelle terav kõrv märkas draamanäitleja silmapaistvat muusikalist annet. Dirigent Raimond Kulli soovitatud kümnest aastast kulus aega pisut kauem – Els Vaarmanist sai „Estonia“ laulja aastal 1935. Tema edukas debüüt oli Margot Rombergi operetis „Kõrbelaul“. Esimesed aastad möödusidki peamiselt operettides, dubleerides selle žanri tähte Milvi Laidi. 1939. aastaks oli Els Vaarman aga juba ooperites nii hõivatud, et operettideks enam aega ei jäänud. Tema esimene ooperiroll oli nimiosa Puccini „Toscas“, mis jäi ka tema enda suureks lemmikuks. Enim mäletavad kaasaegsed aga tema esinemist Bizet’ „Carmeni“ nimiosas, mille muutis unustamatuks Els Vaarmani sügavalt läbitunnetatud ja nüansirikas rollikäsitlus, ning Aksinjana Dzeržinski ooperis „Vaikne Don“.

Els Vaarmani on iseloomustatud kui helde ande ning haruldase lavasarmi ja sugestiivsusega näitlejat. Ehkki kriitikute hinnangu kohaselt ei jõudnud ta oma vokaalseid võimeid ja muusikalist stiilitunnetust täiuseni arendada, korvasid selle tema omapärane ja kaunis tämber, rollide interpretatsioon ja artistlikkus. Tema loomult lüüris-dramaatilise soprani hääl oli sedavõrd paindlik, et võimaldas laulda äärmiselt mitmesugust repertuaari.

Paraku kestis Els Vaarmani tähelend „Estonia“ solistina vaid 9 aastat – 1944. a sõjakeerises emigreerus ta Rootsi, esinedes peamiselt kontsertlauljana mitmel pool piiri taga kuni 1960. aastate alguseni. Rootsi arvustajad olid temast võlutud, ent pääsemist suurematele lavadele jäi takistama pagulasestaatus.

1966. a meie seast lahkunud Els Vaarmani põrm sängitati 1991. a ümber kodumulda Metsakalmistule.

Paraku on säilinud väga vähe helinäiteid Els Vaarmani laulust. Restaureeritud salvestused Bizet’ „Carmeni“ aariatest klaveri saatel ei anna kindlasti edasi lauljanna tegelikke võimeid ega seda, millise säraga jäi ta selles rollis oma kaasaegsete südametesse.

Eedo Karrisoo (1907-1982)

Tenor Eedo Karrisoo (kuni 1936. a Eduard Karlson) õppis laulmist 1931–1935. a Armanda degli Abbati juures ning 1935–1936. a Tallinna Konservatooriumis Aleksander Arderi ja Aino Tamme klassis. Lisaks täiendas ta end aasta jagu Milanos.

Aastatel 1936–1944 oli Eedo Karrisoo "Estonia" teatri solist. 1937. a sai ta Viinis rahvusvahelisel lauljate võistlusel hõbemedali ning laulis seejärel ka Viini Riigiooperis ja Stockholmi Kuninglikus Ooperis – mõlemas oma lemmikrolli, Rodolfot Puccini ooperis „Boheem“. Kuigi lauljat saatis menu ning ta pääses isegi Kuningliku Ooperi solistide nimekirja, tõmbas rahvusvahelisele karjäärile kriipsu peale Teine maailmasõda.

Naasnud sõja algul kodumaale, põgenes Eedo Karrisoo 1944. a Rootsi. Seal jätkas ta esinemist kontsertlauljana ning oli Rootsi Eesti Ooperi üldorganiseerija. 1950. a kolis ta USA-sse, töötades algul Chicago konservatooriumis laulupedagoogina ning andes hiljem eratunde.

Ott Raukas (1911-1962)

Bass Ott Raukas oleks paljude kaasaegsete sõnul võinud vabalt särada rahvusvahelistel lavadel. Kõrgelt hinnati tema hääle erilist kandvust ja pehmust, musikaalsust, intonatsiooni ja diktsiooni puhtust, aga ka tema erilist töökust ning rollidesse süvenemist. Paraku jäi Ott Raukase nagu paljude teistegi lavatee sõjast ja raudsest eesriidest kammitsetuks ning tema nimi ehk järeltulevate põlvedegi jaoks ebaõiglaselt vähetuntuks.

Ott Raukase laulmise juurde jõudmine oli üsna juhuslik. Peale Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist 1930. a mõnda aega hoopis algkooli õpetajana töötanud noormees tahtis astuda konservatooriumi – aga viiuli erialale. Sinna teda paraku vastu ei võetud, kuna sõrmeotsad olevat olnud liiga laiad. Küll aga märgati musikaalsuse katsetel tema võimsat bassihäält ning soovitati proovida sisse saada hoopis laulu erialale. Sinna võeti Raukas kahel käel ning tema õpetajaks sai Aleksander Arder.

Peale konservatooriumi lõpetamist 1938. a „Estonia“ solistide hulka arvatud Ott Raukas võttis tasapisi teatepulga üle Benno Hansenilt. Koos tema kõrvale kerkinud Aaro Pärnaga oli ta „Estonia“ juhtiv bass kuni järgmise põlvkonna tähtede – Teo Maiste, Uno Kreeni ja Mati Palmi saabumiseni. Tema rollide valik oli väga lai ja karakterite osas seinast seina: kroonikakirjutaja Pimenist Mussorgski „Boriss Godunovis“ kuni keigar don Bartoloni Rossini „Sevilla habemeajajas“.

Ott Raukas on öelnud: „Ooper on tõepoolest keeruline ja raske kunst. Iga etendusega, olgu osa väike või suur, uus või vana, tuled lavale ja leiad – näe, seda stseeni võib ka niimoodi mängida!“

Paraku hukkus Ott Raukas oma tippvormis 51-aastasena – kurva irooniana mootorrattaõnnetuses liiklusohutust käsitleva filmi võtete vaheajal.

Georg Taleš (1912-1997)

Üldse mitte lavakarjäärist unistav, vaid pedagoogiks õppinud ja vahepeal hoopis apteekrisellina töötanud Georg Taleš äratas kodus lahtise akna all oma lõbuks kuulsaid lauljaid jäljendades möödakõndiva Heino Elleri venna, laulja Ernst Elleri tähelepanu. Eller astus võhivõõrasse majja sisse, et küsida, kellele selline võimas baritonihääl kuulub, ning sai noormehe esimeseks suunajaks laulmise juurde.

Ametlikke lauluõpinguid alustas Georg Taleš Tallinnas Barbara Malama erastuudios, jätkas neid 1937-1938 Itaalias ning seejärel 1939-1941 Tallinna Konservatooriumis. 1937. a tunnustati teda pronksmedaliga Viini rahvusvahelisel lauljate konkursil. Alates 1941. a järgnesid kolm aastakümmet solistina „Estonia“ teatris. Nende jooksul kuulusid tema repertuaari näiteks Deemon Rubinsteini samanimelises ooperis, Figaro Mozarti "Figaro pulmas" ja Rossini "Sevilla habemeajajas", Tonio Leoncavallo "Pajatsites", Mazepa Tšaikovski samanimelises ooperis ja Jeletski Tšaikovski "Padaemandas", Jack Rance ja Scarpia G. Puccini ooperites "Tütarlaps kuldsest läänest" ja "Tosca", Colas Breugnon Kabalevski samanimelisest ooperist jpt. Palju laulis Georg Taleš ka Verdi ooperites: nimiosa "Rigolettos", Rodrigo di Posa "Don Carloses", Germont "Traviatas" jne.

Räägitakse, et läti-vene juurtega kogukas bariton oli üks värvikamaid persoone „Estonia“ lavalaudadel. Tema kohta liigub tänini ringi hulganisti naljalugusid.

Kui Nikita Hruštšov tegi ootamatu visiidi Tallinna, korraldati ralle suurejooneline kontsert. Kange eesti keelega Taleš pidi esitama aaria Ernesaksa „Tormide rannast“, aga läks sõnadega kohutavalt sassi. Kutsuti ta siis ülemuste ette: „Mis teil eneseõigustuseks öelda on?“ – „A vot, kuram, ljähen mina lavale. Jesimeses reas kõik puha kiilakad. Mõistatasin, et mizikene sjee vana Hruštšov on, ja sõnad olivadki p…se ljäinuvad.“

Eri Klas: „Taleš oli üks legendaarne kuju selles mõttes, et ta oli kõigile teada ja tuntud oma fantastilise häälematerjali poolest. /---/ Mina püüdsin talle ühes proovis selgeks teha: „Vaata, Georg, siin ei ole fermaati, siin ei pea selle pika noodi peal nii kaua jorutama, see lugu läheb edasi, see ei ole nagu itaalia ooperis, et siin on kõrge noot, tuleb kaua näidata oma häält.“ Ja tema käratas mulle vastu: „Mina ei saa niiviisi, mina tahan ikka fermaati ka pidada. Sina oled nigu noor poiss, jänesemoodu, aga mina tahan hundimoodu, mina tahan ikka, et hääl kaua kõlaks.“

Elsa Maasik (1908-1991)

Vastseliina lähedal Kaagu külas sündinud Elsa Maasik alustas laulmist juba väikese lapsena, korraldades endale üksi kodus olles või karjas käies „laulutunde“. Lauluõpetaja käe alla sattus ta keskkoolis ning lühikese ajaga suutis ta laulda juba koguni Micaela aariat Bizet’ ooperist „Carmen“. Peale keskkooli lõppu otsustas ta minna Tallinnasse lauluõpinguid jätkama.

Mõningate eratundide järel Tenno Vironi erastuudios asus Elsa Maasik õppima konservatooriumis seal värskelt tööd alustanud Aleksander Arderi juures. „Oh seda rõõmu, mis nüüd oli ja kuidas ma harjutasin. Õppetöö võttis kogu mu aja. Isiklikule elule, armumisele ja oma perekonnale ei tohtinud ma üleüldse mõelda. Õpingud olid eelisseisundis.” Kuna pere omalt poolt õppimist majanduslikult toetada ei suutnud, töötas Elsa Maasik suviti päevilisena taludes, talvel kooli kõrvalt aga pesunaise, hooldaja või lapsehoidjana linnas. Arderi juurde tundi ilmus ta igal hommikul kell kaheksa ning kasutas ära ka kõik vabad ajad, kui mõni teine õpilane puudus. Töökohad olid talle võimalusel tihti ka harjutusruumideks. Õhtuid täitsid kontserdi- ja teatrikülastused.

Juba enne konservatooriumi lõpetamist 1932. a jäi Elsa Maasik silma teatritegijaile Pärnust ning õppimise kõrvalt asus ta tööle „Endlasse“, kus lõi kaasa nii sõnalavastustes, operettides kui ka ooperis. Alates 1935. aastale järgnesid kuus hooaega Tartus „Vanemuises“ koos võimalusega õppida lühiajaliselt Itaalias. „Vanemuises“ sündis ka hiilgeroll, mis jäi Elsa Maasikut hiljem läbi erinevate lavastuste saatma kogu lauljakarjääri jooksul: Cio-Cio san Puccini „Madame Butterfly’st“.

Olga Mikk-Krull on meenutanud: „Butterfly sobis Elsa Maasikule väga hästi, ta on üldse väga graatsiline; need tihedad liigutused ja kõnnak – kõik sobis ideaalselt, saime täieliku illusiooni väikesest haprast jaapani tütarlapsest. Laululiselt oli see partii talle otsekui loodud. /---/ Meie laval pole eales olnud teist nii mõjuvat Butterfly’d, see on päris kindel.“

Elsa Maasik on ise oma mälestustes tunnistanud erilist seost Butterfly rolliga. „Kuis armusin sellesse osasse, kuna ta nagu peegeldas mu unistusi elust. Lõputuid unistusi oma kodust, oma perekonnast jne, mis ei jõudnudki täituda ning jäid unistusteks kogu eluks.“

1942. a kutsuti Elsa Maasik laulma „Estoniasse“. Sealseks esimeseks ooperirolliks oli hoopis Elsa Wagneri „Tannhäuseris“, mis, nagu ta isegi tunnistas, tema häälele päriselt ei sobinud. Siiski võitis Elsa Maasik nii teiste osaliste kui ka publiku südamed oma musikaalsuse ja näitlemisoskusega. Järgnesid juba tuntud Cio-Cio san, Tatjana Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“, Tosca Puccini „Toscas“ jne. Lüüriliste ja spintorollide sopranina jäi Elsa Maasik „Estonia“ prima donnaks enam kui kahekümneks aastaks, lõpetades oma lavatee alles pensionipõlves. Surmani elas ta sügavalt kaasa oma hääleseadeõpilaste ning teatri käekäigule.

Ehkki positsioon seda võimaldanuks, ei saanud Elsa Maasikust kunagi n.ö. „pärisprimadonnat“. „Selleks oli minus liiga palju Haanjat“, arvas Maasik ise. Tema elu ja olemust jääb meenutama ta enda kirjapandud lause: “Luua ilu, tähendab endast kõik inetu välja juurida ja alles siis asuda muusika juurde, et seda mõista.”

Raadiosaated:

"Legend. Elsa Maasik." (2009)

"Kui ma olin väiksekene. Elsa Maasik." (1970)

"Vestlus juubilariga. Elsa Maasik - 50." (1958)

Telesaade:

ERR arhiivist: "Rahvakunstnikud: Elsa Maasik" (1987)

Tiit Kuusik (1911-1990)

Georg Otsa kõrval läbi aegade üheks eesti parimaks baritoniks nimetatud Tiit Kuusik sattus laulmise juurde üsna juhtumisi, mängides koolipõlves hoopis Pärnus jazzorkestris tšellot ja trumme ning lauldes šlaagrites refrääne. Laulja ise on meenutanud: „Minu kallal hakati väikselt nagu norima, et mu refräänilaulmine olevat natuke raskepärane. Noo, tookord ma küll ei pahandanud, aga ütlesin oma sõpradele nii, et kui mu refräänilaulmine on raskepärane, siis hakkangi rohkem raskemat muusikat laulma…“

Kohaliku lauluõpetaja Helene Rebase juurde sattunud ja sealt nii tasuta laulutunde kui ka jätkamiseks julgustust saanud, seadis Tiit Kuusik viimaks sammud Tallinnasse Aleksander Arderi juurde. „Viis korda käisin tulemusteta uksekella helistamas. Kuuendal korral avanes siiski uks ja maestro tuli hommikumantlis vastu. Ma siis rääkisin oma tagasihoidlikud soovid ära, tema oli kohe nõus: „Lähme aga tuppa, lähme klaveri juurde ja kuulame järele, mis teil seal olemas on.“ Mul muidugi süda värises, et mis sealt tuleb. Tegi minuga siis mitmesuguseid kolmkõlalaulmisi, proovis musikaalsust, rütmitunnet, oli ka väike teoreetiline eksam ja siis andis oma kindla otsuse, et sügisel tuleb tulla konservatooriumi.“

Hoolimata rahamuredest (neist ülesaamiseks mängis Tiit Kuusik muuhulgas suviti Pärnu rannas heliplaatidelt valjuhäälditesse meeleolumuusikat) ning mitmete tuttavate arusaamatusest („Nii suur ja tugev poiss, õpib laulmist – kõik aja ja raha raiskamine, läinud parem sepaks!“) kulgesid õpingud Tallinna Konservatooriumis edukalt. Kooli lõpetamisega ühele ajale sattus 1938. aastal võit Viini rahvusvahelisel lauljate konkursil, kus osales 120 lauljat 17 riigist. Võiduga kaasnes leping Viini Volksoperis hooajaks 1938-1939 ning hooajal 1942-1943 laulis ta Kasseli Riigiooperis, ent rahvusvaheline karjäär katkes sõja tõttu. Eestisse tagasi tulnud, oli Tiit Kuusik „Estonia“ esisolist kuni 1988. aastani. Kokku veetis ta ooperilaval tervelt 50 aastat oma elust.

Väljendusrikas ning suure ulatusega baritonihääl ja laitmatu tehnika võimaldasid Tiit Kuusikul laulda karakterilt ja tehniliselt väga erinevaid osi. Eriti hiilgas ta kriitikute hinnangul Verdi dramaatilistes osades (Rigoletto samanimelises ooperis, Jago „Othellos“, Aetius „Attilas“ ja Miller „Luisa Milleris“) ning vene jõuliste kangelaste rollides (Boriss Godunov Mussorgski samanimelises ooperis, vürst Igor Borodini samanimelises ooperis jne).

Tiit Kuusikut meenutatakse kui enda suhtes äärmiselt nõudlikku lauljat. Lavastaja Arne Mikk on meenutanud: „Tema oli alati veendunult sellise põhimõtte vastane, et „teeme proovi ära, küll õhtul välja tuleb“. Kuusik ei leppinud kunagi vähema kui maksimumiga ning tema igapäevaellu kuulusid range süstemaatilisusega hääle- ja hingamisharjutused. Tiit Kuusik ise on öelnud: „Mul on üldse selline häbematu komme olnud, et kui vaja, siis laulan ja harjutan igal pool.“ Ilmselt ka selle tõttu püsis tema hääl haruldases vormis äärmiselt kõrge eani, võimaldades laulda hiilgerolle isegi 74-aastaselt.

Laulmise kõrval andis Tiit Kuusik olulise panuse mitme põlvkonna noorte lauljate õpetamisesse nii konservatooriumis kui laval. Muuhulgas oli tema õpilane ka Georg Ots.

2011. a ilmus 6 CD-ga kogumik „Tiit Kuusik“, mis sisaldab salvestusi läbi kogu tema loometee.

VIDEO: Rigoletto ja Gilda duett "Piangi… Si vendetta" Verdi ooperist „Rigoletto“ (esit. ka Margarita Voites):

Veera Nelus (1916-1996)

Veera Nelus tuli Tallinna Konservatooriumi 1938. a Narvast, vabrikutööliste perest, ning asus õppima tuntud lauluprofessori Ludmilla Hellat-Lemba juurde. Lisaks sellele võttis ta tunde Barbara (Varvara) Malama erastuudios (kus muide teiste hulgas sai koolitust ka Miliza Korjus). Nooruke laulja arenes kiiresti ning arvati juba 1944. a „Estonia“ solistide hulka – tollal ainsa tõelise koloratuursopranina teatris.

Veera Nelus jõudis pea 30 lava-aasta jooksul laulda paljusid kuulsaid koloratuur-, aga ka lüürilise soprani ja subretirolle. Tema debüüt Rosinana Rossini „Sevilla habemeajajas“ (koloratuursoprani versioonis) teenis rohkelt positiivset kriitikat. Tema hiilgerolliks läbi aegade on paljud pidanud Gildat Verdi ooperis Rigoletto – noore ja süütu tütarlapse kujutamine olevat olnud kui loodud Neluse erilisele, vähese vibraatoga kristalsele häälele. Ooperi kõrval säras Veera Nelus ka operetis, eriti sarmika ja vokaalselt särava Adelena Johann Straussi „Nahkhiires“.

Veera Nelus oli abielus Georg Taleši, temaga samal ajal „Estonia“ laval säranud baritoniga, samuti sai klassikalaulja nende tütrest Veera Talešist.

Veera Neluse parimatest salvestustest on restaureeritud ja välja antud kogumik CD „Unustamatu Veera Nelus“.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "Kellukeste kuninganna. Veera Nelus - 85. sünniaastapäev." (2001)

Meta Kodanipork (1904-1983)

„Minu noorusunistustel pole teatril mingisugust, isegi mitte kõige pisemat osa olnud. Olin tema harras austaja. Mulle meeldis oma õhtuid seal mööda saata, kuid külastajana. /---/ Ma pole kunagi põdenud paljudele noortele hästi tuntud haigust: ükskõik mis hinna eest teatrilavale pääseda.“

Nii on öelnud Meta Kodanipork, kellest hoolimata sellest kujunes armastatud „Estonia“ ooperi- ja operetisolist. Nagu ka hilisem esitenor Martin Taras, jõudis ta kõigepealt aastaid kantseleiametnikuna leiba teenida, lauldes selle kõrvalt koorides ja taidluslavadel ning saades vaid mõningast suunamist eraõpetajatelt. Oma esinemistega silma jäänud, paluti teda 1944. a. „Estoniasse“ sõjakeerises väga kokkukuivanud koori. Meta Kodanipork ise on meenutanud: „Töötasin siis Metsade Keskvalitsuses, ülesanded hakkasid mul üle jõu käima. Mõtlesin, et hea küll, lähen ja proovin. Astusingi „Estonia“ uksest sisse. Hoone oli varemeis, publiku garderoobi ruumis seisis suur tiibklaver.“ Selle tiibklaveri juures antud sisseastumiskatsed lõppesid koori määramisega, ent kohe oli selge, et kauaks ta sinna ei jää – õige pea määrati Kodanipork juba soolorollidesse. Tõeline tähelend algas Rombergi operetiga „Kõrbe laul“, mis sai ülimenukaks tänu säravale esipaarile: Meta Kodanipork ja Georg Ots. See operetipaar jäi „Estonia“ publikumagnetiks aastateks.

Georg Ots on öelnud: „Laval on igal artistil individuaalsus, igaüks hiilgab millegi ainult temale omasega. Meta Kodanipork oli tõeline operetiprimadonna – kauni hääle, võluva välimuse ja vaimustava lavalise olekuga, täiesti omaette isiksus meie muusikateatri ajaloos.“

Neljateistkümne aasta jooksul, mil Meta Kodanipork oli „Estonia“ teatri solist, jõudis ta mängida peaaegu kõigi tol ajal kavas olnud operettide naispeaosi, samuti paljusid ooperirolle, millest õnnestunumaiks peeti Tatjanat Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“.

Aaro Pärn (1910-1990)

Viru-Nigulast pärit Aaro Pärn kasvas üles muusika sees – tema isa juhatas koori, üks isa onudest mängis orelit. Viimast hakkas õppima ka Aaro ise ning sai viimaks sisse konservatooriumisse August Topmani oreliklassi. Õpingud kulgesid siiski lünklikult, kuna vahepeal tuli maadelda töö ja siis selle puudumisega. Lisaks võttis ta laulutunde Arno Niithofi juures, ent ei arvanud kunagi, et hakkab laulmisega tõsisemalt tegelema.

„Estoniasse“ sattus Aaro Pärn täiesti juhuslikult. Üks sõber, kaasõpilane Niithofi juures, soovis kandideerida teatrikoori ning veenas Pärnagi katsetele tulema – koos olevat julgem. Sõbra nimi oli kandidaatide nimekirjas eespool, Aaro Pärn aga kaugemal, alles saja kolmekümnenda kandis. Kui ärevust täis koridoris hüüti korraga sõbra nime, sattus too paanikasse ja lükkas enda asemel uksest sisse komisjoni ette hoopis Pärna. Hiljem selgus, et tal endal ei jätkunudki julgust ette laulma minna – Aaro Pärna aga lükkas ta teatrisse enam kui kahekümneks aastaks.

Alustanud „Estonia“ kooris, sai Aaro Pärnast mõneks ajaks hoopis „Vanemuise“ solist. 1945. a naasis ta solistina „Estoniasse“.

Arne Mikk on meenutanud: „Aaro Pärn oli väga suure vitaalsuse, mahlakuse ja lopsakusega heldelt varustatud lavainimene. Neid iseloomujooni kinkis ta nii kolleegidele kui ka publikule. Kõikidest tema töödest on mingisugune suur, ürgne elujõud ja elurõõm eredavärvilise niidina meelde jäänud.“

Aaro Pärnast kujunes väga mitmekülgne bass, kes aga eriti säras karakterrollides. Kaasaegsed meenutavad ülivõrdes tema Mefistot Gounod’ „Faustis“, Kecal’i Smetana „Müüdud mõrsjas“ ning don Basiliot Rossini „Sevilla habemeajajas“, viimast eriti partnerluses koos Ott Raukase don Bartologa. Gustav Ernesaks kirjutas Kõrtsmiku osa ooperis „Tormide rand“ ning Mihkli osa ooperis „Käsikäes“ väidetavalt just Pärna silmas pidades. Tervise tõttu loobus Pärn teatritööst 1968. aastal.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "MUUSIKALINE TUND. Aaro Pärn meenutab." (1985)

Viktor Gurjev (1914-1985)

Viktor Gurjev sündis Riias, kuid Esimese maailmasõja ajal kolis pere Narva ning vanemad asusid tööle Kreenholmi manufaktuuri. Peagi tuli rahapuudusel samas algul jooksupoisina, hiljem lukksepa abilise ja mehaanikuna leiba teenima hakata ka viiest lapsel noorimal - Viktoril. Algharidusest enamat pere majanduslik seis ei võimaldanud. Küll aga mängisid paljud vabrikutöölised vabal ajal mandoliini ja kitarri ning sealt õppis neid ka muusikahuviline poiss. Oma muusikuteed alustaski ta erinevates rahvapilliorkestrites mandoliinimängijana, omandades sel alal suisa virtuoosi kuulsuse. 1937. a kutsuti teda mängima populaarsesse Kirillovi mandolinistide kvintetti. Sellega esinedes hakkas Viktor Gurjev tasapisi üles astuma ka laulusolistina.

1940. a sai Viktor Gurjev napilt sisse tohutu konkursiga laulu eriala eelkursusele Tallinna Riikliku konservatooriumi ning õppis aasta äsja õpetajana alustanud Tiit Kuusiku käe all. Õpingud katkestas sõda. Esialgu rasketes tingimustes tööpataljonis metsa teinud ja vähesel vabal ajal laulmisega tegelnud, sattus Viktor Gurjev viimaks Jaroslavi Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansablitesse, kuhu oli juba koondatud suur hulk tuntud kultuuri- ja kunstitegelasi, nende seas lauljad Marta Rungi, Olga Lund ja professor Aleksander Arder. Viktor Gurjevist sai džässorkestri solist ja konferansjee. Koormus oli tohutu, kontsertreisid toimusid üle Venemaa ning sageli tehti mitu kontserti päevas. Sõja järel jätkas Viktor Gurjev muusikaga tegelemist ning lõpetas viimaks Tallinna Muusikakooli koguni kahel erialal: 1948. a laulu Made Pätsi klassis ja 1949. a koorijuhtimise Gustav Ernesaksa klassis. RAM’i solistina töötamise ning esimeste ooperirollide kõrvalt jätkas ta õpinguid konservatooriumis Made Pätsi ja Aleksander Arderi käe all ning sai laulu eriala diplomi 1951. a. Samal ajal kogus ta koos Georg Otsa ja Veera Nelusega populaarsust estraadižanris.

Aastast 1950 oli Viktor Gurjev teatri "Estonia" solist. Esimeseks rolliks teatrilaval oli vürsti osa Dargomõžski ooperis „Näkineid“, mis tenorite põua tõttu usaldati Gurjevile juba kolmanda kursuse laulutudengina. Kuigi tema hääl ei olnud õpetajate ja kriitikute hinnangul väga külluslik, suutis ta suure musikaalsuse, tahte ja töökusega seda arendada ja kanda „Estonia“ esitenori rolli kaks järgnevat aastakümmet. Viktor Gurjevi puhul tuuakse eriti välja, et ta ei rahuldunud kunagi esialgse tulemusega, vaid õppis ja otsis pidevalt paremaid võimalusi enese väljendamiseks. Tema parimate hulka loetakse lüürilisi osi vene heliloojate – Tšaikovski, Mussorgski, Rubinsteini ja Rimski-Korsakovi ooperites, aga ka näiteks Gustav III Verdi „Maskiballis“. Paraku pidi ta tenorite puuduse tõttu töötama tohutu koormusega ning aeg-ajalt esitama ka vokaalselt sobimatuid dramaatilisi partiisid, mis häälele kindlasti kasuks ei tulnud.

Teatritöö kõrval tegutses Viktor Gurjev ka pedagoogina, aastatel 1956–1963 Tallinna Muusikakoolis, aastatel 1963–1985 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, olles aastast 1978 professor, aastatel 1968–1970 kateedrijuhataja ja aastatel 1970–1982 rektor. Tema õpilasteks olid näiteks Ivo Kuusk, Anu Kaal ning Voldemar Kuslap.

Telesaade:

ERR arhiivist: "Rahvakunstnikud: Viktor Gurjev" (1981)

Georg Ots (1920-1975)

Georg Ots sündis 1920. a Petrogradis. Samal aastal kolis perekond Eestisse, kus isa Karl Otsast sai alguses “Estonia” koorilaulja, hiljem juba ooperi- ja operetisolist. „Estonia“ maja oli Georgile mängukohaks juba maast-madalast ning ta tundis hästi selle sügavamaidki soppe. Prantsuse lütseum andis talle hea hariduse, ta valdas mitmeid keeli, armastas ka sporti teha ja joonistada, laulis koolipidudel ning isegi ooperi poistekooris. Isa otsus tema hääle kohta oli aga karm – sellest ei piisavat professionaalsele lauljale. Kuna laulja elukutse on ka ebakindel ja pakub kehva elatist, siis soovitas Karl Ots pojal mõni teine amet, näiteks inseneri või arsti oma valida.

Isa nõu kuulda võttes alustas Georg Ots 1940. a ehitusinseneri õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1941. aastal algas aga üldmobilisatsioon ning teda ootasid ees mitmed rasked aastad Nõukogude sõjaväes ja metsatöölaagrites.

Peale paljusid vintsutusi valiti Georg Ots viimaks Jaroslavlis kunstiansamblisse – „rinde ja tagala kunstiliseks teenindamiseks“. Alustanud kooris, sai temast peagi ka solist, kelle lihtne ja emotsionaalne esitus liigutas publikut tihti pisarateni. Peale kodumaale naasmist 1944. aastal alustas Georg Ots laulmist „Estonia“ ooperikooris, täiendades end selle kõrvalt Tallinna Muusikakoolis ning seejärel konservatooriumis Tiit Kuusiku käe all. 1951. a lõpetas ta ooperisolisti eriala cum laude.

Tõusnud „Estonia“ koorist esile väiksemate rollidega, laulis Georg Ots ennast publiku südamesse Rombergi romantilise opereti „Kõrbe laul“ Pierre’i ja Punavarju kaksikosas. Toonased kriitikud leidsid küll veel, et „Georg Otsal tuleb oma hääle arendamiseks rohkesti tööd teha“, ent nägid siiski suuri eeldusi edasisteks edusammudeks. Esialgne lavakramp ja kohmetus, mida talle samuti ette heideti, kadusid ajapikku ning tasapisi tõusis Georg Ots operetižanris „Estonia“ esitäheks – niivõrd, et paljude operettide esimeste armastajate tenorihäälele kirjutatud rollid mugandati tema tarbeks baritonile sobivaiks. Paralleelselt hakkas ta end tõestama ooperis. Peagi räägiti Georg Otsast kui artistist, kelles laitmatult liitusid muusik, vokalist ja draamanäitleja. Isegi rollides, mis polnud otseselt tema häälele mõeldud (lüürilise baritonina laulis Ots ka mitmeid vägagi dramaatilisi osi) suutis ta oma musikaalsuse ja süvitsiminekuga luua unustamatuid karaktereid. Eriliselt tõsteti esile tema oskust edasi anda negatiivsete kangelaste mitmetahulisust, pannes publikut neid mõistma ning neile isegi kaasa tundma. Georg Otsa parimate rollide hulka kuuluvad Onegin Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“, don Giovanni Mozarti samanimelises ooperis, Deemon Rubinsteini samanimelises ooperis, Jago Verdi „Othellos“, Germont „La Traviatas“, Rigoletto samanimelises ooperis jpt. 30 lava-aasta jooksul osales Georg Ots kokku rohkem kui 65 ooperis, operetis ja muusikalis, lisaks veel mitmed filmirollid.

Laulmise kõrval jätkus Georg Otsal mahti ka oma hobidega tegeleda. Neist armastatuim oli ujumine. Teatri orkestrant E. Sääsk on meenutanud: „Paljud teatrisõbrad nägid, kuidas bariton Georg Ots VTK mitmevõistlusel täitis Pirita jõe jahedas vees ujuja II järgu normi. Paar tundi hiljem kuulsid nad teda laval, kus ta „Mustlasparunis“ esitas värske ja puhtakõlalise partii.“ Ots ise on ujumist pidanud oma kadestamisväärse kopsumahu ja õige hingamise põhjuseks, hingamist aga nimetanud laulmise põhielemendiks.

Hoolimata kõigest hakkas Georg Otsa tervis tasapisi halvenema ning järjest sagenevad peavalud, mida laulja algul sõnagi lausumata kannatas ning millega ilmselt aastaid esines, andsid tegelikult märku parandamatust haigusest (mõningate allikate kohaselt põskkoopavähist). Pärast mitmeid ebaõnnestunud operatsioone lahkus Georg Ots 5. septembril 1975. a elavate hulgast. Surmateate saabudes katkestati „Estonias“ poole pealt 70. hooaja esietendus, matusepäeval lõpetasid Tallinna asutused ja ettevõtted oma tööpäeva mitu tundi varem, et inimesed võiksid minna armastatud lauljaga hüvasti jätma.

Georg Ots oli ainus Nõukogude Eesti laulja, kelle kuulsus ulatus isegi raudse eesriide tagant väljapoole – suur oli Otsa austajaskond lisaks NSV Liidule ka Soomes ja teistes Põhjamaades. Väga paljude arvates oleks Georg Ots teistes poliitilistes oludes sündinuna võinud vabalt hõivata koha maailma kõige suuremate tipplauljate nimistus.

Kaarel Ird on öelnud: „Baritoni kõrge sol ja tenori kõrge do on sama väärtuslikud kui üheksa meetrit kaugushüppes või kaks ja pool meetrit kõrgushüppes. Aga mitte see pole kunsti tõeline ime… kunsti tõeline ime on selles, et tuua lavale elu, luua elav, tundev, igatsev, kannatav, rõõmustav ja unistav inimene. Kui üldse keegi seda oskust valdas, siis oli see Georg.“

Georg Otsa loometeest ja keerulise isikliku elu seikadest on valminud muuhulgas raamat „Saaremaa valss: Georg Otsa elu“ ning film „Georg“.

Raadiosaated:

Kuula ERR arhiivist:

"Hääled. Georg Ots" (2000)

"Georg Ots 90: GEORG OTS 90. Laulud" (2010)

"Kooliraadio. Interpreedi tööpäev. Georg Ots" (1963)

Telesaated:

ERR arhiivist:

"W.A. Mozart... Georg Ots" (1969)

"Nii laulis Georg Ots" (2005)

Aleksander Püvi (1921-1997)

Aleksander Püvi sündis Tõlliste vallas Valgamaal. Pere oli muusikalembene ja Aleksanderile meeldis laulda juba maast-madalast. „Isegi näiteks hommikuti vara, kui und ei olnud, ärkasin üles ja hakkasin laulma teises toas, ja isa pahandas, et jäta laulmine, muidu võtan rihma. Siis tõmbasin teki üle pea ja laulsin ikka edasi.“ Suuremaks saades osales Aleksander Püvi mitmete kooride tegevuses, ent laulu päriselt õppima minna ei tulnud talle pähegi – peale isa surma vajas talu hoolitsust ja praktilise meelega noormees valmistus hoopis seda pidama. Siis aga algas sõda ning 19-aastasena saadeti rindele ka Aleksander Püvi.

Võimude vahetumine lõi sassi kõik tulevikuplaanid, ent just sõjaväes märgati Aleksander Püvi erilist häälematerjali ning peale sõja lõppu 1944. a andis garnisoniülem talle kirjakese kaasa ja saatis professor Aleksander Arderi juurde – las tema kuulab ja annab teada, kas tasuks laulmist edasi õppida. Arder suunas noormehe kohe vastuvõtueksamitele. Komisjonis oli peale sisseastumiskatse kuulamist hämming: „Kelle juures te õppinud olete?“. Aleksander Arder aga teatas: „See noormees ei ole laulu õppind. See laulab nii, nagu loodus tal noka on loond.“ Ja Aleksander Püvi võetigi varem päevagi muusikat õppimata konservatooriumisse Arderi klassi.

Aleksander Püvi oli „Estonia“ solist aastatel 1956-1971 ning 1973-1977. Teda loeti oma aja üheks andekamaks tenoriks, ehkki jäi kriitikute arvates aeg-ajalt kimpu rollide psühholoogiliste varjundite esiletõstmisega. Tema hiilgerollideks on peetud don José’d Bizet’ „Carmenis“, Cavaradossi’t „Toscas“ (nendega õnnestus tal 1958. a esineda ka Soome Rahvusooperis) ning Othellot Verdi samanimelises ooperis.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "Juubilar on Aleksander Püvi" (1981)

Aino Külvand (1921-2005)

Aino Külvand tuli Tallinna Aaspere vallast Virumaalt. Juba Rakvere keskkoolis tegeles ta pisut laulmisega, tõelised lauluõpingud Tallinna muusikakoolis ja seejärel konservatooriumis Ott Raukase, Aleksander Arderi ning Tiit Kuusiku juhendamisel toimusid aga üheaegselt laulmisega „Estonia“ kooris kuni 1955. aastani.

Lüürilis-dramaatiliseks sopraniks kujunenud Aino Külvand sai „Estonia“ solistiks 1954. a ning jäi lavale enam kui kaheks aastakümneks. Tema tuntumate rollide hulka kuulusid Liisa Tšaikovski „Padaemandas“ ning Jolanthe samanimelises ooperis, Senta Wagneri „Lendavas Hollandlases“, Desdemona Verdi „Othellos“ ning Aida samanimelises ooperis, aga ka hilisemad osad 20. saj. heliloojate teostes: Ema ja Teenijanna Szokolay „Verises pulmas“ emand Goose Stravinski „Elupõletaja tähelennus“ jt. Tema tippsaavutuseks peetakse Amelia’t Verdi „Maskiballis“.

Aino Külvandit on iseloomustatud kui väga stabiilse, kaunikõlalise hääle ja tundliku lavanärviga lauljat.

Peale lavaga hüvastijätmist oli Külvand aastatel 1975-1996 konservatooriumis, hilisemas EMA-s õppejõud.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "MUUSIKALINE TUND. Aino Külvand." (1996)

Paula Padrik (1926-2008)

Koloratuursopran Paula Padrik (algselt Nõmm) sündis Tudulinnas. 1945. a lõpetas ta Türi Aiandustehnikumi ning õppis seejärel aasta jagu Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis aia- ja pargikujundust. 1950. a lõpetas ta laulu erialal Tallinna Muusikakooli, jätkates seejärel Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Linda Sauli lauluklassis. 1950. a asus ta tööle ka „Estonia“ ooperikoori, kus oli tegev kuni 1951. aastani. 1955. a lõpetas ta konservatooriumi ning samal aastal sai temast „Estonia“ solist.

Kriitikute sõnul võlus Paula Padrik oma musikaalsuse ja lihtsusega, tal oli looduslikult kaunis ja tämbriliselt paindlik hääl. Tema tuntumate rollide hulka kuulusid Micaëla Bizet’„Carmenis”, Sirje Eugen Kapi „Tasuleekides“, Antonia Offenbachi „Hoffmanni lugudes“, Liisa Tšaikovski „Padaemandas”, Marfa Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjas”, nimiosa Rahmaninovi „Francesca da Riminis”, Mimi Puccini „Boheemis” ja Cio-cio san „Madama Butterfly’s”, eriti aga Manon Massenet’ samanimelises ooperis. 1964. a Mozarti „Võluflöödi“ lavastuses oli Padrik võtmelaulja, kes tuli toime ooperiliteratuuri ühe nõudlikuma, Öökuninganna partiiga. Selle esituse kergus ja virtuoossus näitasid ilmekalt laulja kadestamisväärseid võimeid.Vidrik Kivilo on kirjutanud sel puhul: „Paula Padrik on momendil teatris ainuke laulja, kes hääle ulatuse poolest suudab esitada Öökuninganna koloratuurtehniliselt väga nõudlikku osa“.

Paula Padrik jäi „Estonia“ solistiks kuni 1969. a kevadeni. Lisaks oli ta palju aastaid tuntud ka kammer- ja estraadilauljana ning omaaegse Eesti Raadio naisansambli liikmena, lauldes muuhulgas helisalvestistele olulise osa 1950. ja 1960. aastate eesti laululoomingut Edgar Arrolt, Harri Otsalt, Veljo Tormiselt jt.

Tema loomingu paremikust on välja antud CD „Unustamatu Paula Padrik“.

Kalju Karask (1931-2011)

Kalju Karask sündis Lääne-Virumaal Rakke alevis tisleri peres. Näitemängu vastu juba koolis huvi tundnud, lõpetas ta Moskva Lunatšarski nimelise Riikliku Teatriinstituudi (GITIS-e) Eesti stuudio draamanäitlejana; tema kursusekaaslaste seas olid ka Ita Ever ja Arvo Kruusement.

Aastatel 1953–1959 töötas Kalju Karask Draamateatris, tema esimene roll oli Tõnisson Oskar Lutsu „Kevades“. „Kalju Karaski tee draamanäitlejast ooperilauljaks on Eesti teatriajaloos pretsedenditu,“ on öelnud lavastaja Neeme Kuningas. „Alles Draamateatris avastati tema erakordsed lauljavõimed.“ Töö kõrvalt hakkas Kalju Karask võtma laulu eratunde professor Aleksander Arderilt ning need jäidki tema ainsaks laulustuudiumiks.

1957. aastal kutsuti Kalju Karask „Estoniasse“ esinema külalissolistina Imre Kálmáni operetis „Bajadeer“ prints Radjami rollis. 1959. a asus ta „Estoniasse“ päriselt, esialgu opereti- ning hiljem ka ooperilauljana. Tema ooperidebüüt oli Rodolfo Puccini ooperis „Boheem“ ning oma osatäitmisega õnnestus tal positiivselt jahmatada nii kriitikuid kui publikut. Sellest sai alguse Kalju Karaski ooperirollide galerii: tulid nimiosa Verdi „Othellos”, Canio Leoncavallo „Pajatsites”, Cavaradossi Puccini „Toscas”, Radames Verdi „Aidas”, nimiosa Spadavecchia „Vahva sõdur Švejkis“ jpt. Kalju Karaski kui hiilgava tenori iseloomustamiseks piisab vaid ühest faktist — Moskvas lindistatud Cavaradossi aariat peeti nii väärtuslikuks (teades, kui palju ja kui suure häälega tenoreid oli Venemaal), et Nõukogude Liitu saadeti Montreali maailmanäituse raames toimunud konkursil esindama just Kalju Karaski versioon – tulemuseks esikoht.

"Kalju Karaski baritonaalse värvinguga hääl on jõuline ja samas kaunilt väljendusrikas. Sellise häälega lauljaid sünnib meie laiuskraadil harva," on öelnud Jüri Kruus. "Teist nii kaunist baritonaalset tenorit nagu Kalju peale Aleksander Püvi ei meenugi!“ on kinnitanud Voldemar Kuslap. Lisaks sellele hindasid kolleegid Kalju Karaskit väga ka kaaslasena. Ita Ever: „Ta oli väga elurõõmus, optimistlik, alati humoorikas, heatujuline.“ Neeme Kuningas: „Mulle tundub, et tal polnudki vaenlasi ega kadetsejaid. Ta oli nii armsalt vahetu, sõbralik, siiras.“

Estonias töötas Kalju Karask 1994. aastani, jagades garderoobi Voldemar Kuslapiga. Lisaks esinemistele ooperi- ja kontserdilaval mängis ta mitmes filmis – "Keskpäevane praam", "Mehed ei nuta", "Mäeküla piimamees" ja "Näitleja Joller" (noorem põlvkond ehk ei teagi, et hüüatus „Kirvest! Andke mulle kirvest!“, mis Eesti filmihuumori klassikaks ja sagedaseks käibefraasiks on saanud, kostub kinolinal justnimelt ooperisolist Karaski suust).

2007. aastal ilmus kolmeosaline komplekt CD-plaate, millel on Kalju Karaski lauldud aariad ja duetid Verdi, Puccini ja Tubina ooperitest, Kálmáni, Straussi ja Lehari operettidest ning soololaulud aastaist 1957–1982.

Armastatud laulja lahkus meie seast 2011. aastal.

Raadiosaated:

Kuula ERR arhiivist: "MUUSIKALINE TUND. Kalju Karask - 60." (1991), "Elu täis teatrit ja laulu" (2001)

Urve Tauts (1935)

Metsosopran Urve Tauts sündis Pärnus muusikalembeses peres ning hakkas laulma maast-madalast. Lauljanna ise on meenutanud: „Oma esimese „honorari” teenisin laulmisega, kuueaastaselt. /---/ Meie maja alumisel korrusel oli pagaritöökoda. Selle peremees ja töötajad palusid: Urve, laula meile! Küllap nad olid märganud, et ma tahan kogu aeg laulda. Nii ma siis laulsin neile ja sain peo peale kreemitorne ja moorapäid.“

Süstemaatiline lauluõpetus algas 1950. a legendaarse Pärnu lauluõpetaja Klaudia Taevi juures. Sellega paralleelselt tegeles Urve Tauts keskkooli ajal aktiivselt sõudespordiga ning varuplaangi oli olemas juhuks, kui laulmisest asja ei peaks saama – astuda Tartu Riiklikku Ülikooli kehakultuuri õppima. Õnneks seda siiski vaja ei läinud, ehkki Tallinna Muusikakooli ukse taha jäämisest palju ei puudunud. Seda mitte eriala tulemuste pärast – Urve Tauts sai nende põhjal sisse teisena –, vaid tollal kohustusliku häälepaelte kontrolli tõttu. Mingil põhjusel leidis kurguarst, et Tautsi häälepaelad on „laulmiseks kõlbmatud“, ja koht anti hoopis ühele bassile. Kuna probleem häälepaeltega aga hääles mingil moel ei kajastanud ja Tauts oli juba äratanud lauluõpetaja Alice Roolaiu tähelepanu, otsiti võimalus, kuidas tütarlaps siiski kooli sisse saada. Viimaks asus Tauts formaalselt õppima hoopis kontrabassiklassis, olemata seda pilli elus tundigi mänginud. Saatus aga oli armuline – lauluklassi saanud bass läks hoopis sõjaväkke ja Urve Tauts pääses juba mõne kuu pärast õigele erialale. Hiljem ei olnud tal häälepaeltega mingeid probleeme.

1955. aastal, veel muusikakooli päevil kutsuti Urve Tauts „Estonia“ ooperikoori laulma. Tollasele keelule õpingute ajal töötada vaadati lihtsalt läbi sõrmede.

Urve Tauts lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis laulu eriala 1963. a. „Estonia“ solistiks tõusis ta juba kolm aastat enne diplomi saamist ning jäi sellele kohale kokku tervelt neljaks aastakümneks. Konservatooriumi diplomietenduseks valiti just Urve Tautsi ja kaaslõpetajat Hendrik Krummi silmas pidades Bizet’ „Carmen“ – nende näol olid olemas nii Carmen kui don José. Samas etenduses lõid kaasa ka teised konservatooriumi üliõpilased, sh Maarja Haamer Micaëlana ning Margarita Voites Frasquitana. Tasub ehk ka mainida, et selle lavastusega tegi oma ooperidirigendi debüüdi Neeme Järvi. Ehkki ooper õpiti selgeks ainult kuu ajaga ning lavastamisega viimase vaatuseni õieti ei jõutudki, saatis tükki just tänu oma andekatele noortele osatäitjatele menu.

Tänu suurele hääleulatusele oli Urve Tautsil aastate jooksul võimalus laulda võrdlemisi mitmekesist repertuaari. Kõige südamelähedasemad olid lauljale Verdi traagilised kangelannad: Amneris „Aidas“, Eboli “Don Carloses“, Azucena „Trubaduuris“ jne. Üheks suurimaks väljakutseks oli Urve Tautsile Poulenci mono-ooper „Inimhääl“ – ta tuli toime Naise tegelikult sopranile kirjutatud partii ja suuri näitlejavõimeid nõudva osaga. Samuti soprani partiid laulis ta Santuzza’na Mascagni „Talupoja aus“. Kriitika on lisaks Urve Tautsi kõrgele vokaalsele tasemele esile tõstnud tema laululise ja mängulise külje sünteesi ning osatõlgitsuste sisukust ja loomulikkust.

Tauts lõpetas solistikarjääri „Estonia“ laval 2001. a. Lisaks sellele on ta olnud pikaajaliselt tegev oratooriumi- ja kontsertlaulja ning pedagoogina.

Telesaade:

ERR arhiivis: "Tähelaev: Urve Tauts" (2009)

VIDEO: Rigoletto ja Gilda duett „Piangi… Si vendetta“ Verdi ooperist „Rigoletto“ (esit. ka Margarita Voites)

Liidia Panova (1928)

Rahvusooper „Estonia“ kauaaegne solist, metsosopran Liidia Panova-Järvi sai sel aastal 85-aastaseks.

Sündinud 1928. aastal Narvas, viis sõjakeeris tema pere Põltsamaale ja sealt edasi Suure-Jaani, kus Liidia lauluande avastas Tallinna konservatooriumi endine trompetiprofessor Julius Vaks. Võitnud isetegevuslaste vabariikliku laulukonkursi, läks neiu 1949. a žüriiliikmete soovitusel Tallinna Muusikakooli vastuvõtueksamitele ning sai sinna ka sisse.

Liidia Panova võeti „Estonia“ ooperikoori Jenny Siimoni õpilasena Tallinna Muusikakooli viimaselt kursuselt 1952. a ning peagi pärast lõpetamist hakkas ta mängima ka väiksemaid ooperiosi (esimestena Ingli osa Rubinsteini ooperis „Deemon“ ja krahvinna Ceprano Verdi „Rigolettos“). 1960. a sai lauljatarist ametlikult teatri solist.

Järgnesid lavakümnendid nii ooperites kui ka operettides ja muusikalides kuni solistitöö lõpuni 1994. a (lepingutega oli Liidia Panova laval veel hooajani 1996/1997). Teatris töötatud enam kui nelja aastakümne jooksul kogunes Panovale 75 lavarolli, sh. Amneris Verdi „Aidas“, Octavian Straussi „Roosikavaleris“, Desdemona Verdi „Othellos“, Ljubaša Rimski-Korsakovi ooperis „Tsaari mõrsja“ jpt. Liidia Panova on esinenud koos kõigi „Estonia“ kuulsamate lauljatega rohkem kui ühest põlvkonnast.

Lisaks meeldivakõlalisele metsosoprani häälele on kriitika esile tõstnud tema silmapaistvaid ning laia ampluaaga näitlejavõimeid, mis võimaldasid ühtviisi usutavalt mängida nii väärikalt väljapeetud primadonnasid kui lõbusaid karakterosi.

2005. aastal ilmus Jüri Kruusi koostatuna Liidia Panova CD-kogumik „Aariaid ja duette ooperitest ja operettidest“.

Hendrik Krumm (1934-1989)

Hendrik Krummi, pikaajalist "Estonia" esitenorit peetakse üheks Eesti vokaalkunsti silmapaistvamaks esindajaks.

Hendrik Krumm sündis Saaremaal Leisis. Kooli ajal tegeles ta aktiivselt kergejõustikuga, huvitus ka ajaloost ja kunstist. Laulmisele, mis samuti hästi välja tuli, kuulus noormehe mõtetes tulevase eriala valikul esialgu viimane koht: tema enda sõnul tundus laulja elu „nagu vähe linnukesega olevat“. Ometi sattus ta muusikaõpetaja suunamisel peaaegu kogemata Tallinna Muusikakeskkooli.

Koolikaaslane Uno Heinapuu on meenutanud humoorikat vestlust, mis leidnud aset enne sisseastumiskatseid Hendrik Krummi ja ühe teise kandidaadi vahel, kes olevat tulnud juttu tegema:

„Kas sa kon-konsultatsioonides o-oled k-käinud?“
„Pole mitte, ma täna alles tuli!“
„Ku-kust k-kohast sa tulid?“
„Saaremaalt.“
„Või-või nii. Kas-kas s-seal ka lauldakse?“
„Kirikus lauldakse, öllekannu juures lauldakse…“
Bass vaatas oma vestluskaaslast ega saanud aru, kas saarlane kavatseb nalja teha. /---/ Igaks juhuks pidas ta paremaks rääkida nüüd endast. „Tead, mu-mulle ütles Siimon, tead S-senni S-siimon, väga hea lauluõpetaja, et mul häält kui merd. /---/ Kuidas Sul on?“
„Mis asi?“
„Häält.“
„Ei tää, pole seda veekogudega möötend mette.“
Pikakoivaline bass otsis endale teise jutukaaslase.“

Ei teagi, millise veekoguga Hendrik Krummi hääl muusikakooli vastuvõtukomisjoni meelest sarnanes, ent kuue seas, kes kaheksakümnest soovijast välja valiti, oli ka tema nimi. Esimesed õpinguaastad kulgesid vähese muusikalise ettevalmistusega noormehel siiski üle kivide ja kändude ning saavutamata jäi hea kontakt erialaõpetajaga. Kolmanda kursuse lõpus oli tema erialahindeks suisa kaks ning vähe puudus loobumisest. Kuna aga soov kunstiinstituuti sisse saada ei täitunud, otsustas Hendrik Krumm viimase õlekõrrena minna maestro enda – Aleksander Arderi arvamust kuulama. Arderi silmaterad olevat temaga harjutusi tehes järjest suuremaks ja suuremaks hakanud minema ning ta võttis seni baritoniks peetud Krummi tenorina oma klassi vastu.

1963. a lõpetas Hendrik Krumm Tallinna Riikliku Konservatooriumi, olles Aleksander Arderi üks viimaseid õpilasi. Nende mõlema visa töö tulemusena sai Krumm „Estonia“ solistiks veel õpingute ajal. 1965-1967 oli tal esimese eestlasena peale sõda võimalus õppida Nõukogude Liidust väljaspool – Milano La Scala laulukoolis legendaarse Enrico Caruso õpilase Gennaro Barra juhendamisel. Krummiga samas grupis õppisid Barra juures ka sellised maailmanimedega ooperitenorid nagu Vladimir Atlantov, Vagan Mirakjan ja Virgilijus Noreika. Milanost naasnuna töötas Hendrik Krumm "Estonias" kuni surmani 1989. aastal.

Hendrik Krumm oli kriitikute hinnangul suurepärase kantileeni ja fraseerimisoskusega lüürilis-dramaatiline tenor, kellele eriliselt hästi sobis itaalia ooper, eelkõige Verdi, aga ka Puccini. Tema õnnestunumate rollide hulka kuuluvad Gustav III Verdi „Maskiballis“, Rodolfo Puccini „Boheemis“, Alfredo Verdi „La traviatas“ ning Manrico Verdi „Trubaduuris“ – viimast, äärmiselt nõudlikku partiid laulis Krumm originaalkõrguses (st paljude tenorite jaoks üle jõu käivas kõrguses) ja sellise menuga, et esines sellega ka Moskva Suures Teatris ning mitmel pool mujal Nõukogude Liidus.

1976. aastast töötas Hendrik Krumm ka Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõuna.Tema õpilased olid muuhulgas Aare Saal, Tiit Aruvee, Nadja Kurem, Vello Jürna jt.

Aastast 1995 antakse Saaremaal välja Hendrik Krummi nimelist kultuuristipendiumit ning aastast 2005 korraldatakse Kuressaare Ooperipäevadel tema nimelist noorte lauljate võistlust.

Raadiosaated:

Kuula ERR arhiivist: MUUSIKALINE TUND. Hendrik Krumm - 50. (1984), Tähevalgus - Hendrik Krumm 70. (2004)

VIDEO: Manrico aaria Verdi ooperist „Il trovatore“:

Olga Lund (1912-1998)

Saaremaal sündinud, pere majanduslike raskuste tõttu tädi juurde Kroonlinna ning sealt 8-aastaselt temaga edasi Tallinnasse kolinud Olga Lund unistas raadiost kuulsate lauljate esinemisi kuulates juba varakult ka ise nende jälgedes astumisest. Tema esimeseks kokkupuuteks ooperiga oli Evald Aava „Vikerlaste“ etenduse külastamine 1928. aastal: „Mäletan, kuidas istusin teisel rõdul trepi ääre peal, läksime sinna klassiga. Siis ma mõtlesin, et on ükskõik, mida teatris tegema hakkan, pühin kasvõi põrandat, aga pean sinna saama.“

Unistused hakkasid tõeks saama kiiremini, kui Olga Lund arvatagi oskas. Juba järgneval aastal õnnestus tal pääseda ette laulma õpetaja Ludmilla Hellat-Lemba juurde, kes olevat teda kuulanud ja öelnud: „Lapsukene, tule juba ülehomme eksamile“. Olga Lund võetigi 17-aastasena konservatooriumi ning asus õppima Hellat-Lemba klassis. Õppemaks oli vaesest perest tulnule ränk ning ehkki õpetajal oli oma õpilasse niivõrd palju usku, et tasus poole sellest oma taskust, tuli lauljataril lisaks töötada sukavabrikus. Päevad olid pikad ja rasked, ent „saare kange vaim“, mida Lund armastas enda puhul rõhutada, ei vedanud alt ning õpingud kulgesid edukalt.

1934. a kutsuti Lund peale esinemisi konservatooriumi ooperiklassis „Estoniasse“ ning alustas seal metsosopranina Olga rollis Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“. Järgnesid mitmed väiksemad osad, kuni 1940. a tuli suurem roll ja läbimurre – Eboli Verdi „Don Carloses“. Kriitikute hinnangul oli tema hääl metsosopranina väga kaunis. Siis aga algas sõda ning peale mitmeid aastaid koos Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblitega Nõukogude tagalas tiirutamist naasis Olga Lund 1944. a teatrisse dramaatilise sopranina. Laulja enda hinnangul tema hääl lihtsalt arenes õpingute ja praktika käigus järjest kõrgemaks; kriitikute arvates aga juhtus see bel canto-suutlikkuse osalise hääbumise hinnaga. Sellest hoolimata jäi Olga Lund üheks teatri esisopraniks kuni 1963. aastani. Tema tuntumate rollide hulka kuuluvad Tosca Puccini samanimelises ooperis, Senta Wagneri „Lendavas hollandlases“, Jaroslavna „Vürst Igoris“ jpt.

Peale teatrist lahkumist kuni surmani tegeles Olga Lund aktiivselt laulmise õpetamisega omanimelises stuudios.

Ivo Kuusk (1937)

Tenor Ivo Kuusk alustas „Estonia“ solistina juba õpingute ajal, 1963. aastal. Nelja aasta pärast suundus ta „Vanemuisesse“, ent naasis 1978. a.

Juba oma esimese rolliga – Taminona Mozarti „Võluflöödis“ – omandas ta kauni häälega siira ja lüürilise laulja maine. Varastest osadest tõsteti esile ka Lenskit Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“, ning Edgardot Donizetti Lucia di Lammermooris. Tema parimate rollide hulka kuuluvad Rodolfo Verdi „Luisa Milleris“, don Jerom Prokofjevi ooperis „Kihlus kloostris“, don José Bizet’ „Carmenis“, Gustav III Verdi „Maskiballis“, Tonio Donizetti „Rügemendi tütres“ jpt.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "Portree: Ivo Kuusk" (2007)

Uno Kreen (1928-1996)

Bass Uno Kreen sündis 1928. aastal Virumaal. Muusikaga tegelemist alustas ta juba koolipõlves Rakveres. Sealse tuntud muusikaõpetaja Jaan Paku õhutusel jätkas ta 1948. aastal õpinguid Tallinna Muusikakoolis ja 1955. aastast Tallinna Riiklikus Konservatooriumis professor Aleksander Arderi juures.

Paralleelselt õpingutega laulis Uno Kreen RAM-is. 1964. aastast oli ta „Estonia“ solist.

Uno Kreen ise on öelnud: "Ma armastan väga oma koduteatrit, olen sellele pühendunud kogu hingest.“ Laval olnud aja jooksul tegi ta ligi 80 ooperi- ja operetirolli ning kümneid libretotõlkeid. Tema tuntumate osade seas on Pimen Mussorgski ooperis „Boriss Godunov“, Sarastro Mozarti ooperis „Võluflööt“ ja Osmin „Haaremiröövis“, Gremin Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“, Ramphis Verdi ooperis „Aida“ jpt.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "MUUSIKALINE TUND. In memoriam - Uno Kreen." (1996)

Voldemar Kuslap (1937)

Voldemar Kuslap sündis Pihkvamaal Oudova rajoonis sealsete eestlaste külas. Lapsepõlv oli raske – isa vangistati Nõukogude Liidu vähemusrahvuste vastu suunatud terrorilaines, kui Voldemar oli 7-kuune, ning tema saatus on tänini teadmata. Ema jäi nelja lapsega üksi sõja ja kolhooside loomise segadikku. 1943. a tuli toonaselt Eesti riigijuhilt Hjalmar Mäelt käsk tuua Venemaa piirialadel asuvate eesti külade eestlased kodumaale. Tunniajase etteteatamis- ja pakkimisajaga läks ka Kuslapite pere, jäädes viimaks pidama Rõngu lähistele Valgutasse – töölisteks võõrasse tallu.

Laulda meeldis Voldemar Kuslapile juba lapsena. Kutsekoolis kompleksbrigaadide brigadiriks õppides sattus ta koori ja sealt juba solistiks. Esikoht rajooni isetegevusvõistlusel tõi ka väikese tuntuse ning seejärel tehti talle ettepanek minna tööle Tõrva kultuurimajja. Kohas, kus ükski direktor polnud varem kaua vastu pidanud ja kus puudus oli kõigest, kihas peagi elu. Tõrvas kohtus Voldemar Kuslap ka oma esimese laulupedagoogi Mari Kulliga.

Kuulnud Voldemar Kuslapit esinemas, soovitas helilooja Juhan Simm minna tal Tartu muusikakooli ette laulma. Kuslap tegigi seda ning võeti vastu Alma Kurtna lauluklassi. Tööd tuli teha palju, sest lisaks estraadirepertuaari ja suure koormusega rikutud häälele puudusid noormehel muusikaline eelharidus ning klaverimänguoskus. „Inimene on üllatavalt paljuks võimeline, kui ta väga tahab,“ on aga Voldemar Kuslap ise öelnud, ning tõestas seda ka oma õpingutega, mis viisid teda peagi edasi konservatooriumisse algul Jenny Siimoni, seejärel Viktor Gurjevi lauluklassi (ühele kursusele koloratuursopran Anu Kaaluga, hiljem liitus nendega ka tänaseni esinev tuntud bass Mati Palm).

1964. a tehti Voldemar Kuslapile ettepanek tulla tööle „Estonia“ teatri koori. Juba pool aastat hiljem lisandusid esimesed solistirollid. 1968. a lõpetas Kuslap konservatooriumi peaosaga Valgre-Raudmäe muusikalis „Muinaslugu muusikas“. Sama aasta suvel filmiti muide menufilm „Mehed ei nuta“, kus Kuslap näitlejana kaasa tegi.

Juba järgmine aasta tõi aga kaasa raskused – Voldemar Kuslap haigestus näo kolmiknärvi põletikku ning väideti, et selle tagajärjel ei saa ta enam kunagi laulda. Möödusid pikad kuud haiglates, kuid sealgi ei andnud Kuslap alla ning õppis poolihääli pastor Friesneri rolli Eduard Tubina ooperis „Barbara von Tisenhusen“. Tervis taastus ning Kuslap sai taas lavale astuda. Paraku ei olnud see viimane haigusega võitlemine – kümme aastat oma elust esines Voldemar Kuslap laulja jaoks äärmiselt raske haiguse – astmaga, tehes samal ajal oma hiilgerollid: Cervantes ja don Quijote Leigh’ „Mehes La Manchast“, Malatesta Donizetti „Don Pasquales“, nimiosa Mozarti „Don Giovannis“, Mike Shadow Stravinski „Elupõletaja tähelennus“ ning Cyrano Tambergi „Cyrano de Bergerac’is“. Samuti oli ta väga hinnatud solist operetižanris. Abrahami „Savoy ball“ koos Helgi Salloga kujunes 1982. a nii menukaks, et „Estonial“ oli raskusi publiku mahutamisega ning etendust mängiti ka Linnahallis.

Voldemar Kuslapi viimane suurroll „Estonias“ oli 2008. aastal – Buonafede Haydn’i ooperis „Elu kuu peal“. Tänaseni võib teda näha ja kuulda esinemas kergemates žanrites.

Raadiosaated:

"MUUSIKALINE TUND. Voldemar Kuslap - 50." (1987), "PORTREE. Voldemar Kuslap." (2007)

Telesaade:

ERR arhiivis saade "Tähelaev: Voldemar Kuslap" (2009)

Maarja Haamer (1938)

Maarja Haamer sündis Tartus kirikuõpetaja Harri Haameri peres. Kui ta oli 9-aastane, arreteeriti isa Nõukogude võimu poolt ning viidi vangilaagrisse. Aasta hiljem, 1949. a küüditamiste eel hakkas ema kartma, et ülejäänud pere võib oodata sama saatus. Maarja saadeti valenime all vanatädi juurde, samal ajal kui ema ja kaks vanemat venda põgenesid metsa ning noorema võttis enda hoole alla üks koguduseliige.

Käinud neli aastat Mare Valgmaana Rägavere koolis, pidi Maarja Haamer haridustee jätkamiseks taas kolima ja nime vahetama. Perekonna sõprade abiga sai temast ametlikult Linda Siir, tallinlanna koos uue elulooga, mille ta pidi hoolega pähe tuupima.

1955. a vabastati tema isa viimaks vangilaagrist ning pere sai imekombel taas kokku. Jätkuda võis ka haridustee. Isa arvas, et tütrest võiks kunstnik saada, viimane aga otsustas astuda hoopis ema jälgedes, kes oli õppinud Tartu Muusikakoolis laulmist (ning kellele helilooja Marje Sink oli kirjutanud olulise osa oma lauluvaramust). Nii astus Maarja Haamer Tartu Elleri nimelisse muusikakooli ning asus õppima laulupedagoog Rudolf Jõksi käe all, lõpetades viimaks õpingud kiitusega.

Loomuliku jätkuna sai Maarja Haamer parimate tulemustega sisse ka konservatooriumisse. Siis aga kerkis ootamatu takistus: ta kutsuti tolleaegse prorektori juurde, kes ütles: “Teate, meil on siin olnud suuri ebameeldivusi usklikega. Kui teie teeksite niisamuti, nagu tegi ühe preestri tütar, et ütleksite avalikult lahti oma isast ja tema õpetusest, siis me võtame teid vastu!” Maarja Haamer kõndis uksest välja ning järgmisel päeval ei olnud tema nime enam vastuvõetute nimekirjas. Tartus aga jätkas talle eratundide andmist Rudolf Jõks ning peagi laulis ta „Vanemuise“ ooperikooris, jõudes aastaga isegi juba pisikese soolorollini. Siis aga tuldi teda Tallinnasse tagasi kutsuma ning võeti viimaks ka hoolimata usulisest kuuluvusest konservatooriumisse, kus ta asus õppima Alice Roolaiu käe all. Juba konservatooriumi üliõpilasena laulis ta „Estonias“ Toscat Puccini samanimelises ooperis.

Maarja Haamer on meenutanud: „Ma olin siis tõesti kimp konte nahkpakendis, ma ei ole elades nii sale olnud. Leida Klaus tegi sellele tükile kostüümid ja sattus vist vaimustusse sellisest haprast kujust. Tiit Kuusik ütles minu kohta, et nad Püvi Sassiga ajavad kahekesi nagu kaks kolli laval last taga. Ma lasin selle peale kleidi ära vahetada /---/. Kaks päeva pärast “Tosca” etendust kohtusin härraga, kes teatas, et on Estonia teatri kunstnik Eldor Renter. Ta riidles mu kleidi omavolilise vahetamise pärast väga delikaatselt ja viisakalt läbi. /---/ Hiljem ütles Eldor mulle, et ta oli kuulnud, et Estonia teatrisse on tulnud laulma üks ingli näo ja häälega tüdruk. Mind nähes oli ta mõelnud, et see isevärki tüdruk ja mitte keegi teine! Nii siis läks, kuni kolmeteistkümnendal ja reedel 1969. aastal me abiellusime.“

Maarja Haameri diplomirolliks sai 1967. a Micaëla Bizet’ „Carmenis“ – samas etenduses, millega lõpetasid Urve Tauts, Hendrik Krumm ja Margarita Voites.

Maarja Haamer oli „Estonia“ teatri solist 1991. aastani. Kokku jõudis ta laval laulda üle 40 osa. Tema parimateks rollideks peetakse Tatjanat Tšaikovski "Jevgeni Oneginis" ning Barbarat Tubina "Barbara von Tisenhusenis". Haamerit on iseloomustatud kui lüürilist, suurekõlalist ja sooja tämbriga sopranit, kellele eriti sobis siirate ja õrnade kangelannade kehastamine.

Aastatel 1985–2005 töötas Haamer EMTA-s laulupedagoogina koolimuusika osakonnas.

Teo Maiste (1932)

Bass Teo-Endel Maiste (enam tuntud Teo Maistena) sündis Võrus kauplusepidajate peres, ent küüditati 1941. aastal koos ema ja kahe vanema vennaga Siberisse. Nende elukohaks sai Aleksandrovski rajoon Tomski oblastis, Obi jõe põhjaosas, Tomskist u 1000 km põhja pool. Maiste isa saadeti vangilaagrisse ning hukati seal (määravaks said majade omamine ning Kaitseliitu kuulumine, mis osutusid Nõukogude võimu silmis rasketeks kuritegudeks.)

Teo Maiste oli küll Eestis esimese klassi lõpetanud, kuid kuna ta algul vene keelt ei osanud, siis tuli kohalikust koolist kõrvale jääda. Järgmisel aastal läks ta uuesti esimesse klassi ning sai keele kiiresti selgeks. Juba algkoolipäevist osales ta isetegevuses, tantsis ja laulis. Traatraadiost kuulis ta esimest korda ooperilaulu ning see hakkas teda kohe huvitama.

Pärast keskkooli lõppu aasta Siberi rasketes tingimustes lao- ja metsatöölisena töötanud, otsustas Teo Maiste maksku mis maksab õpinguid jätkata ning suundus Tomskisse. Üheski sealsest kuuest kõrgkoolist talle aga sissesaamiseks lootust ei antud – otsitud põhjustega ei lastud neisse tollal õppima ühtki Balti riikidest pärit noort. Tomski tänavatel kõndides sattus Teo Maiste mööduma muusikakoolist, kust parasjagu väljus tuttav oma küla noormees, kes uuris, miks ta pea nii norgus on. Kuulnud Maiste muret, soovitas ta tollel samuti muusikakooli astuda – tema oli võetud akordionit õppima, kindlasti saaks ka Maiste oma lauluhäälega sisse. Teo Maistel polnud dokumentegi kaasas – oli need jätnud järjekordse ülikooli vastuvõttu –, ent otsustas südame rindu võtta ja asja lähemalt uurida. Tuli välja, et just selsamal päeval oli laulu vastuvõtueksam ning dokumendid lubati hiljem järele tuua. Laulnud komisjonile paar esimesena pähekaranud pala ja läbinud teised muusikalised katsed, võetigi Teo Maiste muusikakooli vastu, saades lisaks ka stipendiumi ja internaadikoha.

1957. aastal lõpetas Teo Maiste Tomski Muusikakooli Aleksandra Tihhomirova lauluklassi. Õpingutega paralleelselt töötas ta Tomski draamateatris statistina ning suure saladuskatte all ka Tomski ja Novosibirski õigeusu kiriku koorides lauljana (teatavasti oli viimane Nõukogude Liidus äärmiselt taunitav). 1957–1958 õppis ta Novosibirski konservatooriumis, naasis seejärel viimaks Eestisse ja astus Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus lõpetas 1962. aastal Jenny Siimoni lauluklassi.

1960–1965 oli Teo Maiste „Vanemuise“, 1965-2011 (st 79-aastaseni!) „Estonia“ teatri solist. Maiste loomingu nimistus on üle saja erineva lavarolli; tänu tema suurele hääleulatusele on nende seas ka baritonirolle. Tuntumateks osadeks on olnud Mölder Dargomõžski „Näkineius“, Boriss Mussorgski „Boriss Godunovis“, Ramfis, Attila, Philipp II ja Suurinkvisiitor Verdi ooperites „Aida“, „Attila“ ja „Don Carlos“, Igor ja Galitski Borodini „Vürst Igoris“, Parun Ochs Straussi „Roosikavaleris“, Porgy Gershwini ooperis „Porgy ja Bess“, Leporello Mozarti „Don Giovannis“, Cyrano Tambergi „Cyrano de Bergerac’is“, Peaminister ja Kagler Straussi „Viini veres", Lempelius, Friesner Tubina „Reigi õpetajas“ ja „Barbara von Tisenhusenis“ jpt.

Teo Maistet mäletatakse kui ääretult kohusetundlikku ja endast kõike andvat kunstnikku. Ta ise on öelnud: „Tavaelu peab jääma kulisside taha, see ei tohi segada laval toimuvat. Meenub aeg, kui mu ema suri 25. detsembril 1979. a. /---/ Ema lahkumine oli minu jaoks nii ränk ja valus, tundsin, kuidas suur ja kohutav tühjuse ja kurbuse tunne mu enda alla mattis. Samal ajal etendus teatris „Rügemendi tütar“, kus mul tuli olla lõbus ja elurõõmus seersant Sulpice. Väga raske oli sellises seisundis etendust teha. Ise ma ei tajunudki, kuidas ma etenduse ära laulsin, sest mõtted olid kogu aeg ema juures. Mõni aeg hiljem sain kokku Mikk Mikiveriga, kes oli seda etendust vaatamas käinud. Mikk tänas etenduse eest ja lausus palju häid sõnu minu osatäitmise kohta. Olin üllatunud. Rääkisin Mikule emast ja selgitasin, kui raske mul oli seda etendust laulda – päev enne ema matust! Mikk lohutas ja innustas: „Ära muretse, olid niisama uljas seersant nagu olema peabki! Midagi ei paistnud välja!“

Arne Mikk on öelnud: „Teo Maistet ei saa lahutada vokalistiks või näitlejaks: teda tuleb vaadata tervikuna kui suurepärast ooperilauljat, kes žanri põhitõdesid ja nõudmisi valitsedes lähtub ennekõike küll muusikast ja laulmisest, kuid rakendab vokaali alati karakteri ning osa seesmise olemuse teenustusse.“

Anu Kaal (1940)

Koloratuursopran Anu Kaalu lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel. Huvi eesti keele ja kirjanduse vastu oleks teda keskkooli järel äärepealt viinud Tartu Riiklikku Ülikooli, ent enne läks ta igaks juhuks katsetele Tallinna Muusikakooli – ning saigi sisse. Lauluõpingud algasid Ludmilla Issakova käe all. 1963-1968. a jätkas ta Tallinna Riiklikus Konservatiooriumis Viktor Gurjevi klassis. Hiljem, 1971-1972. a avanes võimalus täiendõppeks Itaalia La Scala laulukoolis Renata Carosio juures.

Aastatel 1967-1996 oli Anu Kaal Estonia ooperi- ja operetisolist. Tema tuntumate rollide hulka kuuluvad Lucia di Lammermoor Donizetti samanimelises ooperis ning Maria „Rügemendi tütres“ , Gilda Verdi „Rigolettos“, Violetta „La Traviatas“ ning Luisa „Luisa Milleris“, Lucy Menotti „Telefonis“ jpt. Eesti heliloojate lavateostest on Anu Kaalu kõige suurem edu saatnud ooperis „Cyrano de Bergerac“ – Roxane’i partii kirjutas Eino Tamberg just tema häält silmas pidades. Kriitika tõstis läbi kõigi aastate esile mitte ainult Kaalu kaunist ja omapärast tämbrit ning head laulutehnikat, vaid ka suurepärast näitlemisoskust, lavalist veetlust ja plastikat ning sügavalt läbimõeldud ja läbitunnetatud karaktereid.

Laulmise kõrval harrastas Anu Kaal ka alpinismi ning on ära käinud koguni Elbruse tipus.

Margarita Voites (1936)

Koloratuursopran Margarita Voites, keda tituleeritakse tänini Eesti muusikateatri prima donna assoluta’ks, sündis Moskvas eesti päritolu sõjaväelase Arthur Lombaku ning Tallinnas kasvanud vene-poola juurtega Tamara peres. Juba lapsena olevat välja löönud tema tõeline artistiloomus – tema üheks lemmikmänguks oli koduaias teatri tegemine. Kui isa temalt küsis, kuidas tema julgeb esineda, aga sõbratar Sveta mitte, vastanud tütar: „Света – она стыбница!“ – „А ты?“ – „А я – бесстыбница!“ („Sveta – tema on häbelik!“ – „Aga Sina?“ – „Aga mina olen häbematu!“)

Kooliteed alustas ta 1944. a sügisel Novosibirskis, perekonna Eestisse naasmise järel aga jätkas õpinguid Viljandis ja Tartus. Pärast Tartu II Keskkooli lõpetamist astus ta Tartu Riikliku Ülikooli bibliograafia erialale.

1957. a säras Margarita Voites esmakordselt muusikateatri laval – ülikooli näitering mängis Imre Kálmáni operetti "Montmartre’i kannike" temaga peaosas. Juba siis kandus tema tollel hetkel igasuguse koolituseta hääl puhtalt ja musikaalselt üle orkestri ning tuli toime Kannikese sugugi mitte kerge partiiga, samuti kiideti eelneva lavakogemuseta lauljatari näitlemisoskust ja loomulikku olekut. Tema ise olevat laval mõelnud: „Issand, kui hea on siin olla, siin ongi mu kodu!“. Menu kannustas Margarita Voitest jätma ülikooli ning astuma Tallinna Konservatooriumi Linda Sauli klassi, mille lõpetamise järel 1964. a sai temast „Vanemuise“ solist. Seal sündisid ka esimesed hiilgerollid: Violetta ja Gilda Verdi „Traviatas“ ja „Rigolettos“ ning Marguerite Gounod’ „Faustis“.

1969 a sai lauljatarist kaheks aastakümneks „Estonia“ primadonna. Violettale ja Gildale lisandusid uued suurrollid, millest enim loorbereid on Margarita Voites lõiganud nimiosaga Donizetti ooperis „Lucia di Lammermoor“. Estonia külalisesinemistel Stockholmi Kuninglikus Ooperis 1985 a laulis Margarita Voites Luciat ning publik reageeris 15-minutilise aplausi ja jalgade trampimisega. Rootsi kriitika kirjutas: „Margarita Voites pühitses triumfi oma muinasjutuliselt puhta ja pehme, vaimustavalt väljendusrikka koloratuursopraniga.“

Tõsistele ooperikangelannadele kontrastiks olid Margarita Voitese rollid koomilistes ooperites ja operettides, nt Fiorilla Rossini ooperis „Türklane Itaalias“, Norina ja Maria Donizetti „Don Pasquale’s“ ja „Rügemendi tütres“, proua Herz Mozarti „Teatridirektoris“, Rosalinde ja Adele Straussi „Nahkhiires“.

Lauljanna viimasteks töödeks „Estonia“ laval jäid nimiosa Händeli „Alcinas“ ja Olympia Offenbachi ooperis „Hoffmanni lood“. 1990. aastal otsustas Voites „Estoniast“ lahkuda, jätkates laulmist kontsertlavadel ja kirikutes.

Margarita Voitese vastupidavus on olnud ainulaadne – veel 2006. a tähistas ta Estonia kontserdisaalis pika ning suurejoonelise galakontserdiga 70 aasta juubelit ja hämmastas seal publikut oma haruldase vokaalse vormiga, samuti laulis ta ka oma 75. aasta juubelil 2011. aastal.

Margarita Voites ise on oma trumbiks looduse poolt kaasa antud hääle kõrval pidanud enesekindlust: „Ma pole kunagi läinud lavale, et öelda publikule – vabandage, et teile laulan. Meeldib või mitte, pakun omalt poolt parima.“

Margarita Voitese elust ja lauljateest on ilmunud raamat "Imet tabades". Samuti on välja antud kogumikplaat „Prima donna assoluta“, mis sisaldab tema hiilgehetki läbi aastate.

Raadiosaated:

ERR arhiivist:

"PORTREED. Margarita Voites." (1978)

"MUUSIKAST VÕLUTUD. Margarita Voites." (1993)

Telesaated:

ERR arhiivist:

"Rahvakunstnikud: Margarita Voites" (1979)

"Tähelaev: Margarita Voites" (2010)

Leili Tammel (1943)

Metsosopran Leili Tammel, kes sel aastal tähistas oma 70. juubelit, sündis Saaremaal ning õppis laulmist Leningradis. Õpinguid on ta meenutanud rasketena: „Juba õppe ajal olin paar-kolm korda täiesti ilma hääleta – jõuti mind nii kaugele viia, et ma ei osanud enam üldse laulda. Üks aasta enne lõpetamist olin ma praktiliselt nii, et ma mõtlesin, et ma pean kuskile kolhoosi lehmalüpsjaks Venemaale minema“. Lõpuks sattus ta siiski sobiva õpetaja juurde ning Venemaa jäi tööjõust ilma – Leili Tammelist sai Eestisse naasnuna „Estonia“ teatri solist aastatel 1973-1999. Tema repertuaar oli mitmekesine, sinna kuulusid nii Eboli Verdi „Don Carloses“ ja Azucena „Trubaduuris“ kui ka paljude vene ooperite kangelannad ning rüütel Ruggiero Händeli ooperis „Alcina“. Samuti paistis Leili Tammel silma mitmes 20. saj. ooperis ning teda silmas pidades on valminud mitu eesti algupärandit (Olga roll Kangro ooperis „Ohver“, Murdmaa balletid Kuldar Singi muusikale „Karje ja vaikus“ ning „Surma ja sünni laulud“).

Peale ooperikarjääri lõppu Eestis asus Leili Tammel elama ja töötama lauluõpetajana Saksamaal.

Raadiosaade:

Kuula ERR arhiivist: "Looduslaps, kes alati teel. Leili Tammel 60." (2003)

Telesaade:

ERR arhiivist: "Kauaoodatud kõnelused. Leili Tammel" (2013)

Mare Jõgeva (1939)

Võrumaalt pärit Mare Jõgeva lõpetas Tartu Muusikakooli Alma Kurtna õpilasena 1965 a ning Tallinna Konservatooriumi Linda Sauli lauluklassi 1970. a. Tema diplomitöö oli nimiroll Verdi „Aidas“ – osa, millest paljud sopranid ainult unistavad –, ning jahmatas sellega positiivselt nii publikut kui kriitikuid. 1971. a sai temast „Estonia“ solist. Kiirelt järgnes rida tipprolle: nimiosad Puccini „Õde Angelicas“ ja Straussi „Salomes“, donna Anna Mozarti „Don Giovannis“ (mälestusväärne lavastus, mille lavaleseadmist alustas enne surma Georg Ots), Leonora Verdi „Trubaduuris“, Mimi Puccini „Boheemis“, Katerina Izmailova Shostakovitshi samanimelises ooperis, Santuzza Mascagni „Talupoja aus“ jpt. Mare Jõgeva värvikas ja soe dramaatilise soprani hääl kõlas kriitikute hinnangul ühtviisi stiilselt nii Mozarti kui ka Puccini kangelannade puhul. Ta ise on tunnistanud suurimat sugulust just Puccini muusikaga.

Mare Jõgeva lauljakarjäär kulges läbi eesti ooperi tõusu- ja mõõnaperioodide. Tema ooperitee algus sattus õnnelikku aega, „Estonia“ tähtedeansamblisse, kus ta täieõigusliku liikmena kaasa lõi, partneriteks Tiit Kuusik, Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk, Teo Maiste, Mati Palm jne. Jõgeva jäi solistiks 2004. aastani, töötades selle kõrvalt ka G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis laulupedagoogina.

2007. aastal ilmus Mare Jõgeva loominguteest 4-st CD-st koosnev kogumikplaat.

Raadiosaade:

Kuula lisaks Klassikaraadiost: "Portree. Mare Jõgeva." (2007)

Vello Jürna (1959-2007)

Väike-Maarjas sündinud ja seal keskkoolipõlves bändis laulnud Vello Jürna muusikutee jätkus G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, kust tema õpetaja, RAMi solist Raimond Alango kutsus ta omakorda meeskoori laulma.

Kõrghariduse lauljana omandas Vello Jürna aastail 1985-1991 tolleaegses Tallinna Konservatooriumis, algul Hendrik Krummi ja seejärel Ivo Kuuse klassis. Lisaks täiendas ta end Itaalias Carlo Bergonzi juures Accademia Verdiana’s.

1987. aastal suundus Vello Jürna „Estonia“ teatri ooperikoori, kust kaks aastat hiljem kasvas juba solistiks. Kokku laulis ta „Estonia“ laval üle 30 erineva tenorirolli. Eriti on esile tõstetud tema Turridut Mascagni „Talupoja aus“ ning Cavaradossit Puccini „Toscas“, aga ka Alfredot Verdi „La Traviatas“, Don Jose’d Bizet’ „Carmenis jpt. Lisaks esinemistele „Estonias“ ja „Vanemuises“ laulis ta ka Stockholmi Kuninglikus Ooperis, Norra ja Läti Rahvusooperis ning Göteborgi ja Oulu ooperiteatrites ning mitmel pool kontserdilavadel. Eesti Lauljate võistlusel 1989. a võitis Vello Jürna esimese auhinna, Violetti-Valsesia võistlusel 1992. a publiku auhinna ning oli 1991. a Modenas Pavarotti-nimelise võistluse finalist.

Vello Jürna ise on öelnud, et hääl on talle jumala poolt antud, auahnust ja ambitsioone, mida teater vajab, ta kaasa ei saanud. „Sellepärast pole teater mulle koduks saanud, ma ei lase teatrihullusel endale peale tulla. Mul on väga hea meel, et sellest Väike-Maarja poisist, kes kaua aega laulmisest midagi ei teadnud, nii palju alles on. Mis siis, et mind on väga palju lahti raiutud ja uuesti kokku pandud“.

2006. aastal lahkus Vello Jürna kõikuvast vormist tekkinud probleemide järel peale ligi kahtkümmet lava-aastat „Estoniast“. Paraku lõppes tema elutee kõigest aasta hiljem – ainult 47-aastasena.

Raadiosaated:

ERR arhiivisist: "TEATRILOOD. Vello Jürna." (2004), "MUUSIKAST VÕLUTUD. Vello Jürna." (1998)

Annika Tõnuri (1961-2009)

Annika Tõnuri õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit ning töötas lõpetamise järel aastatel 1979–1989 G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis kontsertmeistrina. 1989. a lõpetas ta laulja erialal Tallinna Konservatooriumi Tiiu Levaldi klassis ning võitis publiku südamed juba oma esimese peaosaga „Estonia“ teatris – Fiordiligi Mozarti „Così fan tuttes”. Rahvusooperis töötaski ta suurema osa oma elust – aastani 1998 koosseisulise solisti ning hiljem vabakutselisena.

Meeldejäävaimad ooperirollid sündisid Mozarti ja Rossini teostes: lisaks Fiordiligile Cherubino „Figaro pulmas”, Pamina „Võluflöödis” ja Rosina „Sevilla habemeajajas”. Nendes töödes avaldusid kõige ilmekamalt Annika Tõnuri musikaalsus, põhjalikkus ja näitlejameisterlikkus. Aastal 1996 esitas ta „Vanemuises“ ka oma unistusterolli – Violettat Verdi „Traviatas” – ja on kolleegide mälestustesse jäänud erakordselt hingestatud ja sugestiivse mänguga.

Annika Tõnuri lavaline sarm, väljapeetus ja stiilitunnetus aitasid tal luua ka unustamatuid klassikalise opereti primadonna rolle (nimiosad „Silvas”, „Krahvinna Marizas”, „Viktorias ja tema husaaris”, Odette „Bajadeeris” ja krahvinna Zedlau „Viini veres”). Mitmekülgse artistina osales Annika Tõnuri lisaks muusikalides, draamalavastuses ja revüükavades ning andis kontserte nii kammer- kui ka oratooriumilauljana (sageli koos ansamblitega „Camerata Tallinn“ ja „Evergreen“).

1990. aastal pälvis ta noore muusiku preemia ja 1996. aastal Georg Otsa auhinna.

Peale tervisemuredest tingitud lavakarjääri lõppu töötas Annika Tõnuri aastatel 2006-2009 Islandil laulu- ja klaveripedagoogina ning seal pikaajalise raske haiguse järel ka meie seast lahkus – kõigest 48-aastasena.

Raadiosaade:

ERR arhiivisist: "Vanemuise külalissoliste: VANEMUISE KÜLALISSOLISTE. Annika Tõnuri." (1996)

Kasutatud kirjandus

1. Aino Külvand 17. XII 1921 – 19. III 2005. Eesti Päevaleht, 22.03.2005
2. Arusoo, Helen. Teo Maistest sai laulja juhuslikult. Õhtuleht, 28.02.2002
3. Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide, A-M (toim. Tiina Mattisen, Ene Pilliroog, Mall Põldmäe). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, c2007
4. Eesti muusika biograafiline leksikon. 2. köide, N-Z (toim. Tiina Mattisen, Ene Pilliroog, Mall Põldmäe). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008
5. Els Vaarman : mälestusteos (red. Jüri Remmelgas). Stockholm: Eesti Kultuuri Koondise Kirjastus, 1976
6. Heinapuu, Uno. Viktor Gurjev. Tallinn : Eesti Raamat, 1971
7. Heinapuu, Uno. Vootele Veikat : lauluga ja lauluta. Tallinn : Eesti Teatri- ja muusikamuuseum, 2007
8. Isthal, Marika. Aaro Pärn – osa Estonia teatri ooperiajalost. Eesti Päevaleht 26.03.1999
9. Kenk, Kaire. Kalju Karask oli Eesti kauneima häälega tenor läbi aegade. Õhtuleht 13.08.2011
10. Kiik-Salupere, Vaike. Peegeldus : Maarja Haamer 70. Muusika 2008 nr 8
11. Kits, Malev, Mikk, Arne. Aleksander Arder. Tallinn : Eesti Raamat, 1969
12. Kuusk, Priit. Anu Kaal, NSV Liidu rahvakunstnik. 1987
13. Kuusk, Priit. Ooperilauljatar Liidia Panova-Järvi tähistab oma 85. sünnipäeva. Eesti Kontsert, 18.07.2013
14. Künnapu, Liivi, Maiste, Juhan, Põldmäe, Mare. Estonia teater = teatteri = theatre. Helsinki : Estonia : Edita, 1997
15. Lahkus muusikateatri artist ning pedagoog Annika Tõnuri. Eesti Päevaleht, 04.12.2009
16. Levald, Tiiu. Aeg seab piirid – kuid kas ka mälule? Sirp, 01.04.2005
17. Levald, Tiiu. Antoloogia. Kalju Karask. Muusika 2007 nr 5
18. Levald, Tiiu. Kullaproovist ja meie mälust. Sirp, 06.01.2006
19. Levald, Tiiu. Nii ajaratas ringi käib. Sirp, 12.11.2010
20. Levald, Tiiu. Veelkord mälust ja väärtushinnanguist. Sirp, 05.01.2007
21. Made, Tiit. Ooperimaailm A-L. Tallinn : Kunst, 2012
22. Made, Tiit. Ooperimaailm M-Y. Tallinn : Kunst, 2012
23. Mikk, Arne. "Estonia" tõusmine tuhast : peatükk teatri ajaloost (1944-1956). Tallinn : Pegasus, 2013
24. Mikk, Arne. Katkenud laulukaar : estoonlaste muusikalavastused Stockholmis 1946-1958 (kõrvalepõigetega ette- ja tahapoole). Tallinn : Estonia Selts, 2000
25. Paalma, Vilma. Elsa Maasik. Tallinn : Eesti Raamat, 1973
26. Paalma, Vilma (koost.). Estonia esimene sajand : artiklite kogumik kutselise Estonia ajaloost. Tallinn : Rahvusooper Estonia : Kultuurileht, 2007
27. Paalma, Vilma (koost.) Estonia lauluteatri rajajaid. Tallinn : Eesti Raamat, 1981
28. Palm, Pille. Pilk minevikku, juubelihõnguline. Õhtuleht, 3.06.1997
29. Palm, Pille. Taasavastatud tenor. Eesti Päevaleht, 07.12.1997
30. Paula Padrik 29. IV 1926 – 2. IX 2008. Sirp, 05.09.2008
31. Pedak, Peeter. Margarita Voites : imet tabades. Tallinn : Kunst, 2010
32. Pedusaar, Heino. Kive Estonia alusmüürist. Tallinn : Varrak, 2006
33. Pilliroog, Ene (koost.). Teo Maiste. Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda, 2008
34. Põldmäe, Mare. Aarne Viisimaa : don Basiliost krahv Luxemburgini. Tallinn : Eesti Teatriliit, 2000
35. Põldmäe, Mare. Mare Jõgeva – tuli, et särada. 24.08.1999
36. Põldmäe, Mare. Nähtav ja nähtamatu Urve Tauts. 2.11.1995
37. Raig, Kulle. Saaremaa valss : Georg Otsa elu. Tallinn : Varrak, 2002
38. Rand, Oliver. „Estoniast lahkumine murdis ta…“ Õhtuleht 14.06.2007
39. Rannap, Heino. Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest. Tallinn : Tänapäev, 2009
40. Rannap, Heino. Tee muusikasse. Tallin : Eesti Raamat, 1984
41. Schulz, Anu. Eesti mees pani publiku vaimustusest ahhetama. Maaleht 26.11.2009
42. Sule, Raili. Laulmisele elatud elu: Elsa Maasik 100. Muusika 2008 nr 11
43. Tael, Triin. Anu Kaal: minu elus on tähtis koht eksimustel. Õhtuleht 21.09.2002
44. Taggo, Marvi. Annika Tõnuri karastus läbi teatrist lahkumise valu. Kroonika, 09.12.2000
45. Tali, Piret. Anu Kaal sai salaja 60-aastaseks. Eesti päevaleht 20.01.2001
46. Tali, Piret. Voldemar Kuslap. Minu muinaslugu muusikas. Tallinn : Tänapäev, 2011
47. Teder, Merike (toim.). Suri ooperilaulja Kalju Karask. Postimees 12.08.2011
48. Tiit Kuusik : elu ja peegeldused : T. Kuusiku ja tema perekonna mälestused (kirja pannud E. Pilliroog). Tallinn : Eesti Teatriliit, 1992
49. Treier, Märt. Uuel heliplaadil laulavad Mare Jõgeva ja Jenny Anvelt. Õhtuleht, 24.12.1997
50. Tõnson, Helga. Hendrik Krumm. Tallinn : Eesti Raamat, 1984
51. Uno Kreen [„Estonia“ järelehüüe]. Eesti Päevaleht 03.10.1996
52. Õun, Tiina. „Vastab Urve Tauts“. Teater. Muusika. Kino 2005/12

Kasutatud internetiallikad

1. http://www.balticguide.ee
2. http://www.concert.ee/
3. http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=60&ItemID=74
4. http://entsyklopeedia.ee
5. http://www.epl.ee/news/melu/georg-ots-saanuks-tana-85.d?id=51006450
6. http://etbl.teatriliit.ee/meedia/loo-talvari_ida1/nene4_page_0546
7. http://kalender.tmm.ee/
8. http://www.kalmistud.ee/g329/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_kalmistu=25&filter_hauaplats_hauaplats=86200
9. http://www.kino-teatr.ru
10. http://kultuur.elu.ee/
11. http://www.opera.ee/vana-maja-malestusmark-ja-estoonlaste-jaljerada
12. http://www.ra.ee
13. https://sites.google.com/site/muusikafestival/vello-juerna-1
14. http://www.teatriliit.ee/teatriauhinnad/nimelised-laureaadid/georf-otsa-nimeline-auhind
15. http://www.tln.lib.ee/index.php?id=12963&highlight=inud2
16. http://www.virumaa.ee/2002/06/ve-aav-loo-talvari-ida-ooperilaulja/
17. http://www.virumaa.ee/2005/10/ve-kodanipork-meta-sopran-ooperi%E2%80%93-ja-operetilaulja/
18. http://et.wikipedia.org/wiki/Annika_T%C3%B5nuri
19. http://et.wikipedia.org/wiki/Anu_Kaal
20. http://et.wikipedia.org/wiki/Hendrik_Krumm
21. http://et.wikipedia.org/wiki/Kalju_Karask
22. http://et.wikipedia.org/wiki/Margarita_Voites
23. http://et.wikipedia.org/wiki/Tiit_Kuusik
24. http://et.wikipedia.org/wiki/Veera_Nelus
25. http://et.wikipedia.org/wiki/Viktor_Gurjev

Näituse koostasid:

• Kristi Veeber (Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna raamatukoguhoidja)
• Kertu Sillaste (Tallinna Keskraamatukogu kunstnik)
• Triinu Univer (Tallinna Keskraamatukogu veebihaldur)