Muusikaosakonna veebipäevik

Esimesse õhtusse Käsmus mahub veel nii mõndagi. Olles Ingrid Lukast juba varem Jazzkaare (pea tervet aastaringi hõlmavas) kontsertide sarjas kuulnud, jätan tema etteaste seekord otsustavalt vahele ja olen kaks tundi pärast Dave Arcari't jälle sealsamas pealava ees. Korpiklaanit pole ma varem kuulama sattunud, seetõttu olen avatud meeltega ja eelarvamustevaba. Ometi ei jäta seekordne tutvus sügavat muljet. Jala võtab tatsuma küll, kuid ei innusta lava ette karglema minema. Võibolla on osalt asi ka helitehnilistes probleemides.

Täpselt südaööl on korraga kavas Kirile Loo merelaval ja HND metsalaval. Lahendan selle dilemma logistilise loogika järgi: kuna pärast neid kell pool kaks öösel on rahvamajas (mis on merelava lähedal) tulemas veel üks bänd, suundun esmalt metsalava ette ja kui olen paarkümmend minutit HND'd kuulanud, kiirustan merelava juurde, paraku ainult selleks, et kuulda Kirile Loo'd viimast lugu lõpetamas ja rahvale head ööd soovimas... Kahju, muidugi. Ehk oleks järgmistel aastatel mõttekas kattuvate kontsertide algusajad poole tunni jagu nihkesse panna, et huvilised jõuaksid soovi korral mõlemast esinejast mingi mulje saada?

Kell on umbes kolmveerand 1. Kuna ma metsalava juurde ja tagasi vantsida enam ei viitsi, konutan veel tükk aega tühjaks jäänud merelava ees ja kuulan kaugusest kostvat HND-d. Ansambli unplugged kava jättis mu suhteliselt külmaks, nii palju kui seda lähemalt kuulata jõudsin. Jazziliku bossanoovana lahendatud lugu oli tore, aga ülejäänud laulud olid ilma tavapärase traadise garneeringuta justkui alasti jäetud. Pahatihti andis see popiliku tulemuse, mis vähegi abitumalt komponeeritud meloodiahakatise halastamatult paljastas. Seega oleks tulnud ehk seadetega rohkem vaeva näha, et „kuningas on alasti" efekti vältida.

Viru Folgi programm on algusest peale tihe: esimesel päeval järgneb avamisele ansambli Piccolo Folk kontsert, millega konkureerib Rein Siku raamatu „Minu ugri-mugri" esitlus; seejärel peab valima Raadiku ja Rebase kontserdi  või Vabadussõja-aegsete laulude vahel; edasi  tuleb staarhumorist Mart Juure ja Ilmar Trulli luuleõhtu Käsmu Kirjanike maja õuel samaaegselt tummfilmiga „Kire lained" ning kohtumisega Raadiku ja Rebasega Käsmu meremuuseumi (pressi-) rõdul ja nii edasi, ja nii edasi.

Leppides Piccolo Folgi pisku kuulamisega avamisel kiirustab siinkirjutaja Kirjanike Maja õuele ugri-mugri raamatu esitlusele. Vaat see on tõesti elamus:  rokiklassika „Smoke on the water" ja „Yesterday" kõlavad lindilt mingis tundmatus keeles, eksootika missugune! Mõni minut hiljem selgitab esitletava raamatu autor Rein Sikk, et laulab udmurdi vanaemade ansambel, mis oli tegutsenud juba 40 aastat, enne kui keegi noor režissöör tuli ja tegi ettepaneku lisaks udmurdi lauludele ka maailma rokiklassikat esitama hakata. Seda nad tegidki ja stiilimuutus jätkus edukalt - Venemaa Eurovisiooni eelvoorus tuldi kolmandale kohale!

Sikk pajatab veel paljustki põnevast, mis raamatu kaante vahel kirjas, aga pikka juttu ei tehta - ette võetakse hoopis igati ugrimugrilik tants nimega Kaera-Jaan. Tantsule palutakse ka avamisel osalenud kultuuriminister Laine Jänes ja Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedla. Peagi palub esimene end vabandada, et peab minema oma „Jänese-haake" tegema, täpsemalt Kuusallu helilooja Veljo Tormise homse sünnipäeva puhul tema büsti avamisele.

Ministri eeskujul teeb haake ka allakirjutanu, tõsi küll, märksa lähemale: kõigest Merelava juurde ja tagasi, et kuulda Raadikut ja Rebast musitseerimas. Härrased käsitsevad pille oma tuntud headuses, pajatades sekka ka paar toredat lugu elust enesest, näiteks sellest, kuidas Tõnu Raadiku lüürilis-nukrast armastusballaadist Jaan Tätte sõnade tõttu sai pigem midagi reipa marsi taolist (laul „Hümn"). Serveeritakse ka prantsuse-, brasiilia- ja ungaripärast muusikat, murdekeelseid laule unustamata.

Päevaplaani järgmine punkt viib tagasi Kirjanike maja õuele, kus toimub Mart Juure ja Ilmar Trulli ühisesinemine. Osavaid sõnaseadmisi ja sädelevaid vaimuvälgatusi jagub mõlemal. Siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei kuulu esimese looming erinevalt teisest siiski mitte luule, vaid huumori valdkonda, ja põhjus pole hoopiski riimi puudumises, vaid teatavas rütmitundes või pulsis, mis luule juurde vältimatult kuulub.

Esimese päeva eredaimaks elamuseks kujuneb allakirjutanu jaoks Dave Arcari ülesastumine festivali pealaval. Seoses Pärnu Bluusipäevadega on ta Eestis viibinud juba nädal aega ja õppinud selle ajaga ära ka mõned eestikeelsed sõnad, nagu tere, aitäh ja terviseks, mida ta ka kontserdil kasutab. Mõneti Elvist meenutava esinemismaneeriga bluusimees käristab häält ja täristab kitarri, nagu sõltuks sellest tema elu.

Ta alustab oma kontserti väitega, et Blind Willie Johnson leiutas punk rocki palju aastaid enne seda, kui see Euroopasse jõudis ning esitab tõestuseks tema cover'i. Ta oskab koguni täpselt ütelda, mitu aastat, kuud, päeva, tundi ja sekundit B. W. J. Euroopa punkareid edestas. Peagi läheb Arcari üle oma loomingule, mis käsitleb ikka samu igibluusilikke teemasid kallima kaotusest ja rahapuudusest, kuid ta ei soiu oma kurvast saatusest passivselt nurgas istudes nagu mõni teine bluusimees teeks, oh ei! Ta tormab igal võimalusel lava äärele, et instrumentaalsoolode ajal rahvale võimalikult lähedal olla ja publikuga silmast silma suhelda. Vahetu ja energiline lavaline olek ongi üks peamisi põhjuseid, miks tema esinemine nii sügava mulje jätab.

Arcari kirjutab Eestis käigust ka oma blogis, mainides muuhulgas, et Viru Folk on üsna suur festival ja võrreldes seda „End of the Road" ja „Latitude" festivalidega Suurbritannias.

Viru Folk on sõnapaar, mis täidab hinge sooja tundega ja paneb südame ärevamalt põksuma neil, kes seda suurepärast festivali külastanud on. Tänavuse Viru Folgi eel tabasin end mõttelt, et kas tõesti toimub see alles kolmandat korda, nii omaseks ja südamelähedaseks on too mereäärne pidu saanud.

Tee Käsmu algas minu jaoks selgi korral Looduse Omnibussiga ja Käsmu bussipeatuses koos kõigi kompsudega bussist maha ronides tabas mind deja vu - juba oli osa festivali fotograafide tiimist saabujaid objektiiviga sihtimas, täpselt samamoodi nagu eelmiselgi aastal. Tabatud hetki ja inimesi saab muide vaadata tänavuse Viru Folgi pildipangast.

Eilsel festivali avamisel võis saada kinnitust, et Viru Folk on end kahe esimese aastaga kindlalt Eesti kultuuriürituste kaardile naelutanud: lisaks peakorraldaja Peep Veedlale ning Käsmu külavanemale ja meremuuseumi direktorile Arne Vaigule võtsid sõna ka Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum ja kultuuriminister Laine Jänes. Traditsiooniliselt toodi avamissignaalina esmalt kuuldavale Käsmust pärit Ülo Vinteri "Laulu põhjamaast" algushelid, seekord eri suuruses ja erikõlaliste suupillidega ansambli "Piccolo Folk" esituses. Seejärel kuulutati aga kogu maailmale kõva häälega, et Käsmu laht ja kõik muu sinna juurde kuuluv (folgifestival loomulikult kaasa arvatud!) on esimene kõigi teiste seas :-)

Laupäeva, 24. juuli hommikul võtsin suuna veelkord lõunasse, et jõuda õhtuks Läti väikelinna Madonasse. Rongiga Valgast Cesisesse sõites imestasin muuhulgas, et sealsetes rongides ei kasutatagi piletiprintereid, nooruke konduktorineiu kirjutas mulle pileti hoopis käsitsi mingile kviitungile.

Madonas pidi toimuma läti laulja Intars Busulise suvetuuri üks kontserte. Busulis esindas Lätit muide ka 2009. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel, seda küll suhteliselt edutult. Minule jäi Busulise talent silma eelmise aasta Rigas Ritmi jazzifestivalilt, millest kirjutasin Jazzkaare veebilehel www.jazzkaar.ee

Madonasse jõudsin kella nelja paiku pärastlõunal ning kohalikelt tee küsimise järel leidsin üles ka sealse lauluväljaku, kus vabaõhukontsert toimuma pidi. Ettevalmistused õhtuseks sündmuseks olid juba alanud, õigupoolest aitasidki mul lauluväljaku üles leida soundchecki katkendlikud helid. Kohapeal pandi üles müügitelke ja sätiti paika piletimüügilaudu, kuskil putka najal vedeles juba Intars Busulise papist kuju. Ei tea, milleks veel seda vaja, kui ta ometi ise elusast peast kohale tuleb, imestasin. Aga vähemalt sai selgeks, et koht on õige. Platsi üle vaadanud, läksin meeletu palavuse peletamiseks jäätist ja võimalikult külma jooki ostma.

Kell 8 õhtul tulid lavale soojendajad, ansambel Headline, kel repertuaariks pop-cover'id. Viisi nad pidasid, laulda oskasid, vahetekstides aeti rahvas paar korda naermagi. Mina sellest paraku aru ei saanud, sest mõistagi räägiti läti keeles.

Õnneks (või kahjuks) sai nende aeg peagi otsa ja lavale ilmusid kolm tibi roosades ja rüüžilistes riietes, ühiseks nimetajaks vokaalgrupp Ladies Sweet. Mõtlesin juba, et sooh, veel ühed soojendajad, aga ei. Tütarlapsed rääkisid tõenäoliselt hoopis sponsorist ja tegid nagu muuseas laia joonega žesti: kaks Intars Busulise plaati seoti õhupallikimpude külge ja lasti lendu. Tuul oli piisavalt tugev ja plaadid võtsid suuna enamvähem lõunasse, lauluväljaku taha, kadudes puudelatvade varju jäädes alt maa pealt vaatajate silmist.

Läksin seepeale ka ise CD-d ostma, sest olin Intars Busulise vokaalsete võimetega juba varasemast kursis ega kahelnud ka plaadimaterjali väärtuses. Tegemist oli topeltalbumiga "Akts", millest esimene laserketas läti ja teine vene keeles. Arvasin algul, et nende kahe plaadi muusikaline sisu on erinev ja olen kahekordse varanduse osaliseks saanud, hiljem selgus siiski, et enamasti on tegu samade laulude mõlemakeelsete versioonidega. Kas niisugune plaat on välja antud siira lõimumissooviga või kaalutletud ärivõttega, mine sa tea. Paraku ei meenu mulle, et keegi eesti artistidest oleks midagi säärast teinud. Võibolla ongi Lätis mõlemakeelne publik ühtsem ja kuulab üldjoontes sama muusikat? Igatahes olen ise selle kakskeelse plaadi omanikuna äärmiselt rahul, et saan tänu sellele peaaegu kõigi laulude tekstist aru (duubel-CD-l on siiski ka paar lugu ainult läti ja paar lugu ainult vene keeles).

Kontserdi algust tuli aga oodata, sest millegipärast lasti kõlaritest mingit jaburat mobiilimängu-muusikat ja kohalik staar ei ilmunud veel rahvast rõõmustama. Ainult trummar kruttis flegmaatilisel ilmel taldrikuid paika. Lõpuks läks totravõitu helitaust siiski sujuvalt üle avanumbriks ja vaatamata palavale ilmale ilmus Busulis lavale teki sisse mähituna. Ilmselt oli põhjuseks laulu sisu, sest lugu kõlaski unelaulu sarnaselt. Kui tekk ümbert ära harutati, selgus, et selle all oli lauljal seljas veel must pintsak vesti ja valge särgiga ning jalas mustad teksapüksid - seda kõike kuumuses, mis õhtuks oli ehk 30-lt kraadilt 25-le kahanenud, aga ikkagi, no milleks end niiviisi piinata...

Teine lugu oli mõnus reggae, millele eelnevas selgituses rääkis Busulis vist neidude maiustustega meelitamisest, igatahes tundsin ära sõna "šokolaad". Vahepealses soolos astus Busulis dialoogi saksofoniga, "vesteldes" selle toruotsaga nagu elusolendiga. Rõõm oli tõdeda, et jazzartisti taustaga endisest tromboonimängijast lauljale ei valmistanud improvisatsioonid mingeid raskusi.

Järgnes veel kaks lätikeelset lugu, esimene neist vististi telepaatia teemal, teine rokilik ja algas poolsosinal lauldud skätiga. Falseti ja poolhäälega laulmine on Busulise tugev külg, mida ta siingi näitas, aga arvasin mäletavat, et ta oskab ka madalat ja vajadusel kärisevat häält teha, ning just sellest tundsin ma energilise rokiloo juures puudust. Sellele vaatamata oli nauditav jälgida, kuidas Busulis elas kaasa kõigele, mis muusikas sündis, ka siis, kui tema ise parajasti ei laulnud. See mees tõesti elab muusika sees.

Lõpuks avanes ka minul võimalus laulu sisust aru saada, kui hakkas kõlama venekeelne väga kaasaegselt kõlav acid jazz ja ma märkasin, et Busulisel on väga hea vene keele hääldus.

Ilmnes, et Busulise saateansambli bassimees on pärit samast linnakesest Madonast, kus kontsert parajasti toimus. Loomulikult tervitati kõnealust kui peaaegu rahvuskangelast :-) Busulis rääkis seepeale ühe aadressiga seostuva anekdoodi, aga loomulikult ei saanud ma ka sellest keelebarjääri tõttu aru.

Järgmise loo eel tõid taustavokaalgrupi neiud taas teki lavale, mis sedapuhku oli kasutusel sirmina. Selle varjus sai Busulis selga retrohõngulise rohelise- ja mustatriibulise supelkostüümi ning lavale ilmusid veel kaks sarnaselt rõivastatud noormeest. Tegemist oli neidude grupile Ladies Sweet vastukaaluks moodustatud meesvokaalansambliga Men's Sweet. Kaks vokaalansamblit ühendasid jõud ning ujumisliigutuste saatel kanti ette vahva lugu, millest kujunes kontserdi üks lõbusamaid.

Kuni mehed uuesti ümber riietusid, kõlas mõtlik sissejuhatus järgmisesse loosse ühe instrumentalisti ja ühe taustalauljatari osalusel. Peagi jõudis ka õhtu peategelane ise uuesti vesti, särki ja teksadesse riietunult lavale tagasi. Ta laulis taas mixed voice'ga ja taas avaldas tema vokaaltehnika sügavat muljet, muuhulgas mängis ta oskuslikult hingamisega.

Publikust tuli üks mees lava ette tantsima. Sedamaid tuli ka Busulis ise lavalt maha tantsima ning rahvaga suhtlema, juhtides samas osavalt ansambli muusikalist tegevust märguannetega. Kuna tegemist oli plaadiesitluskontserdiga, siis tundus, et neid uusi lugusid veel publikus eriti kaasa laulda ei osatud, küll aga oli märgata selget poolehoidu Busulisele kui artistile. Loo lõpuks läks Intars lavale tagasi.

Tundus, et ka lätlased on eestlastele sarnaselt üsna pikaldase temperamendiga ning publiku hulgast ei tulnud lava ette tammuma jäänud meeskodanikule tükk aega lisa. Lavaesine ei jäänud aga tühjaks, sest aegajalt ilmus tantsutrupp laulude sisu illustreerima. Kord vehkisid nad harjade ja kühvlitega mingi nähtavasti koristusteemalise laulu saatel, pärastpoole aga imiteerisid jäähoki mängijaid, sest kõlas samuti duubelplaadile mahtunud lugu "Speka dziesma", kus korduvad sõnad "kopa, kopa Latvija!" ka minusugusele umbkeelsele kõrvu jäid.

Kontserdi lõpupoole muutus repertuaari ja keele valik rahvusvahelisemaks, kõlama hakkasid lood, mis ei pärinenud enam esitletavalt plaadilt "Akts". Paariks lauluks jäi lava neidude ansambli Ladies Sweet päralt, seejärel vallutas publiku südamed jäädavalt Intars Busulis oma kustumatu energiaga. Kõlasid paar venekeelset lugu, sh. eriti hingeminev "Ja tebja risuju" ning Busulis pani rahva kaasa laulma.

Järgnesid covery'd Bee Gees'i, James Browni ja George Michaeli repertuaarist. Viimase laulu "Freedom" olin just nädalapäevad varem kuulnud Õllesummeril Rolf Juniori suust ja tuleb tunnistada, et tribuudina oli Rolfi esitus koos suurepärase taustavokaaltrioga originaali täpsem koopia. Busulisel polnud käepärast nii võimsaid taustalauljaid (Kaire Vilgats, Dagmar Oja ja Tanja Mihhailova), kuid see-eest ei püüdnudki ta kedagi kopeerida ning ennast võõraste sulgedega ehtida. Selleks polnud ka vajadust, sest Intars Busulis on ise sedavõrd mitmekülgne artist ja karismaatiline esineja.

Võttis aega mis võttis, aga viimaks elavnesid ka lätlased, kes tunduvad temperamendilt eestlastele üsna sarnased olevat - algul ei saa vedama ega pärast pidama. Nii pea, kui siinkirjutaja oma jalgu enam paigal hoida ei suutnud ja tantsupõrandale suundus, lisandusid sinna ka kohalikud ning ühiselt tammuti tantsurütmis täispika kontserdi lõpuni.

Kui laulud otsa said, kogunesid austajad autogramme saama ja oma iidoliga koos pilti tegema. Astusin minagi ligi, palusin autogrammi ja mainisin, et ta võiks sagedamini Eestisse esinema tulla, keegi peaks teda kutsuma! Busulis kostis vastu, et Eestis poleks tal selle bändiga midagi mängida, lood on ju läti- ja venekeelsed. Mina väitsin omakorda, et ta laulab ju nii inglise kui vene keeles ja nendest keeltest saadakse Eestis aru küll.

Kuna teised fännid ootasid järjekorras, siis me pikemalt juttu ei teinud, aga tõsi ta on, et Intars Busulis ei pruugi Eestisse tulla sama bändiga, kellega koos album "Akts" välja anti. Käesolevalgi suvel esines ta Rigas Ritmi jazzifestivalil Maris Briezkalnsi kvinteti koosseisus (seda kontserti kahjuks siinkirjutajal kuulama minna ei õnnestunud), nii et miks mitte kutsuda seda kvintetti ka Eestisse?

Igal aastal juulikuu eelviimasel nädalavahetusel kogunevad paljude eestimaalaste hordid Viljandisse pärimusmuusikafestivalile. Seekordsete lõunasse suunduvate rahvavoogudega liitusin minagi, kuigi minu sihiks oli jõuda mõnevõrra kaugemale.

Sellegipoolest sai esimene peatus tehtud Viljandis, kuhu jõudsin reedeõhtuse viimase festivalil esineja Otava Yo ajaks. Peterburist pärit vene ansambel äratas oma välimuse ja lavakujundusega mõnusat nõuka-nostalgiat: lava taustale oli pesu kuivama riputatud ning mehed olid lihtlabastes valgetes pesumaikades (a la Marat!), bändi ainuke naisliige aga lihtsas sitsikitlis, mis omaaegsetes tootmistsehhides tavalise tööriietusena kasutusel oli (no vähemalt minu ema kandis küll üsna sarnast kitlit).

Muusika ei meenutanud aga õnneks sovjeti-aegseid "rahvaste sõpruse" sildi all korraldatud pikki galakontserte, vaid oli mõnus tantsule õhutav folk, veidikese ka vene rahvusliku hõnguga vürtsitatud. Ütlen just nimelt folk, sest päris etnoga ehk pärimusmuusikaga minu meelest tegemist polnud, sekka sobitati isegi popilikke elemente ning lava esiplaanil virtuoossete viiulipartiidega kuulaja kõrva rõõmustav habemik Dmitri Šihhardin hõikas kõige ägedamalt tantsuliste kohtade puhul vahele "I am a disco dancer".

Kokkuvõttes mõjus terve bändi etteaste koos oma jaburavõitu huumoriga mõnusalt ja värskendavalt, kummutades ehk nii mõnegi kuulaja arusaama vene rahvamuusikast. Eks ole vist nii, et kõigi rahvaste muusikale on võimalik läheneda mitmeti ning ühendada pärimusmuusika elemente kaasaegse muusika vahenditega.

Üks imeline paljasjalgne lauljatar käis juuni algul, täpsemalt 2. juunil Tallinnas Nokia Kontserdimajas esinemas ja puudutas oma häälega küllap paljude kuulajate hinge. Tema nimi on Concha Buika.

Aafriklastest vanemate lapsena Hispaanias sündinud ja sealsete mustlaste seas üles kasvanud Buika sai kodust emalt kaasa jazziarmastuse, kuid seda muusikat, mida ta ise kirjutab ja laulab, on nimetatud flamenco fusion'iks. Jazzilikku improviseerimisoskust on tema esituses siiski kuulda, veelgi rohkem aga kirge ja meeletust, mida kätkeb endas flamenco. Buika uskumatult varjundirikas hääl kannab endas vaikset nukrust, seejärel aga lausa rebib end rinnust valla niisuguse jõuga, mis paneb võpatama ja sunnib kuulama.

Huvitav on jälgida tema hääle tämbri muutumist erineva kõrgusega nootide ja erineva valjusega laulmise puhul. Kõrgematel nootidel, samuti jõulisemal kasutamisel kaob Buika häälest see eriline särisev sahin, mis võimaldab eristada tema häält tuhandete teiste seast.

Algul laulude vahet üksnes vaikimisega täitnud Concha Buika teeb lõpuks ka publikuga juttu ning asub laulude sisu kommenteerima. Üks neist on näiteks pühendatud inimestele, kes kannatavad mälestuste all - nagu temagi, kuid ta siiski soovib kõike mäletada. Siit alates näib Buika avanevat: ta pildistab laval parajasti soleerivat pianisti, tammub muusika rütmis kaasa ja improviseerib seejärel ka ise häälega.

Ka järgmine laul on pühendusega: sedapuhku Tallinnale, salapärasele linnale, kus ringi käies tunneb ta pidevalt õhku saladustest tulvil olevat. Olen vapustatud sellest, mida kuulen: Concha Buika häälevalitsemine on nii meisterlik, et üheainsa pika noodi jooksul jõuab ta mitu korda hääle värve vahetada, jõuliselt kärisevast tämbrist malbelt sahiseva-särisevani ning lõpuks puhta kaetud toonini.

Loomulikult kutsub plaksutamisest hullunud rahvas ta lavale tagasi. Lisapalade ajal on Buika juba silmapaistvalt heas tujus, valendavate hammaste välkudes naerab ja tantsib ta lugudele kaasa. Kummaline on ainult see, et publiku aplausitormiga veelkord lavale tagasi kummardama tulles on Concha Buika lausa uskumatult häbelik: ta peidab maha vaadates silmi ja poeks vist meelsamini kaasmuusikute selja taha peitu.

Peale ülitagasihoidliku käitumise lisab ka omapärane sahisev hääletämber väikest kasvu naise imidžile tuhkatriinulikkust. Teadmata tema tegelikku tausta ja lapsepõlve üksikasju, võib paljajalu laval seisvat lauljannat kergesti kujutleda "inetu pardipojana" Anderseni muinasjutust, kelle rahvusvaheline tähelend on nüüd juba alanud.

Concha Buika justkui liivapaberiga karedaks hõõrutud hääl leiab tee otse kuulaja südameni ning käib ka publiku hingekeeltest nagu liivapaberiga üle - midagi seletamatult rahutukstegevat on neis lauludes, isegi siis, kui sõnadest aru ei saa.

Eile, 21. juunil 2010, jõudis auhindade jagamisega edukalt lõpule esimene noorte muusika-, tantsu- ja kunstikriitikute konkurss „Noorte kriitikute luubi all". Kokku loeti konkursi reeglitele vastavaks 33 võistlustööd 30 autorilt, neist B-tasandile (ehk poolprofessionaalsele tasandile) kvalifitseerus 16 kirjutist ja A-tasandile ehk blogitasandile kvalifitseerus 17 kirjutist. Kriitikakonkursi mõlemale tasandile laekunud töödest enamik hõlmab muusikat, üks kirjutis puudutab siiski kujutava kunsti ja kaks kirjutist tantsu teemat.

Eesti Muusikaarvustaja (Gerhard Lock, Mari-Liis Rebane) kui konkursi idee algataja tänab kaaskorraldajaid Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikut (Marje Ingel, www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog) ja Jazzkaare ajakirja (Madli-Liis Parts, www.jazzkaar.ee), ning trükiajakirjanduse žürii liikmeid: Tiina Õun (Teater.Muusika.Kino, www.temuki.ee), Ia Remmel (Muusika, http://muusika.kul.ee) ja Tiina Mattisen (Sirp, www.sirp.ee).

Samuti täname konkursi korraldamist peasponsorina toetanud Tallinna Spordi- ja Noorsooametit, kaaskorraldaja funktsioonis Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonda, lahkelt oma ruumide kasutamist võimaldanud Tallinna Keskraamatukogu ning info levikule kaasa aidanud Tallinna Noorsootöö Keskust. Eelkõige aga täname konkursil osalenud noori ja neid innustanud õpetajaid ning loodame, et konkurss on avanud neile teed nii muusika, kunsti ja tantsu juurde kui ka nende valdkondade kajastamiseni.

Auhinnad:

A-tasand (vanuses 15-18)

I koht

Kristi-Maria Nurm

II koht

Jaak Erisalu

III-V koht

Grete Taro

Luise Leemet

Maria Eldermann

Ergutusauhind

Grete Lajal

A-tasand (vanuses 19+)

Eriauhind

kunsti- ja muusika leidliku ühendamise eest

Kaie Karolin

Eriauhind

tantsu ja kirjanduse leidliku ühendamise eest

Marit Mihklepp

Aukiri

Mari Hiiemäe

kirjutise „Muusika, mis paneb herned kasvama" eest

Aukiri

Hendrik Ehte

kirjutise „Kaif Jazztronik" eest

Eelloetletud autorite A-tasandi kirjutised on avaldatud siinsamas Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikus.

B-tasand (vanuses 19+) 

I-II koht

Hanna Varkki

artiklite „Eva Mitreikina habras heliilm" ja

„Avishai Cohen vallandas emotsionaalse tormi" eest

Auhind sisaldab ühe artikli avaldamist ajakirjas MUUSIKA

III koht

Riina Roolaid

artikli „Dianne Reeves juhatab muinasjutumaailma" eest

Eriauhind

parima intervjuu eest

Katre Koit

Eriauhind sisaldab intervjuu avaldamist ajakirjas TEATER.MUUSIKA.KINO

Eriauhind

kunsti- ja tantsuteemaliste kirjutiste eest

Maivi Kärginen

Eriauhind sisaldab ühe artikli avaldamist kultuurilehes SIRP

B-tasand (vanuses 15-18)

III koht

Helis Oidekivi

artikli „Chopin 200 - Leszek Mozdzer" eest

Julge kriitiku eriauhind

Pärtel Toompere

Osa artikleid on juba avaldatud Jazzkaare veebiajakirjas www.jazzkaar.ee