Taaskord on tegemist raamatuga, mille ilmumist ma ootasin. Olin siit-sealt kuulnud, et tegemist on uue noore ja vihase autoriga ning see tekitas ajusagarate vahele huvi, mida ei saanud eirata. Tahtsin teada, mida ta siis kirjutab, mis on tema tekstis uut ja teistsugust. Nüüd, olles raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud, võin rahulolevalt nentida - ma ei pidanud pettuma.
Nirti esikromaan “Ja anna meile andeks meie võlad…” jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime - koduvägivald, alkoholism, trööstitu maaelu. Peategelane ujub küll pinnale, kuid lapsepõlves kogetu saadab teda ka täiskasvanuna ning mõjutab tema suhteid.
Dagmar Lamp kirjutab Nirti raamatu kohta järgmist:
“Nirti kirjutab nii hästi, et tema sõnad jäävad mu ajusagarate vahele kinni ja tulevad meelde kummalistel aegadel. Näiteks taban end mõttes tema raamatut tsiteerimas, kui kõnnin pimedas maantee ääres. Teinekord leian end raamatust loetud kohti analüüsimas, nii- ja naapidi keerutamas, uusi ja üllatavaid tähendusi otsimas.
Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad...” ei jäta kindlasti kedagi külmaks. See ei ole lihtne tekst. See on tekst, mis puudutab hingekeeli. See on kummituslik tekst, mis kisub üles tundeid ja mälestusi neis, kes koduvägivallaga kokku puutunud. Aga omal natuke äraspidisel moel annab romaan ka lootust: et sandistatud inimesed võivad saada terve(ma)ks; et vägivald ei ole nõiaring või aina korduv tsükkel.“
Ma olen Dagmar Lamp’iga nõus. See raamat kõneleb igaühega. Kui endal pole olnud koduvägivalla kogemusi, siis alati teame kedagi, kellel nii on läinud. Nirti raamat räägib ehedast Eesti elust ja piilub särava pealispinna all peituvat hämarust. Meie seas jalutab ringi inimesi, kelles hoolikal vaatlemisel võib märgata mõrasid. Nirti raamatus on sügav mõte ja vaimustav keelekasutus. Tema sõnade vorm ja sisu on nagu mitmekäiguline õhtusöök. Trööstitu maaelu kirjeldused eelroaks, ehmatavalt reaalne tegelikkus peamiseks kõhutäiteks ja magustoiduks iroonia. Tema laused on vahedad ja poevad mõtetesse. Nirti kirjeldused tekitavad lausa füüsilise heaolutunde. Kui raamat läbi sai, olin tükk aega nostalgiast uimane.
Hoolimata sellest, et raamat on kohati üsna negatiivse sisuga, ei ole tegemist sugugi kurva kirjatükiga. Laused on täis pikitud irooniat ja huumorit, on toredaid olukordi ning lõpp on ju põhimõtteliselt lausa õnnelik. Natuke võib segada see, et tegevus ei kulge ajaliselt järjest, vaid lugejat loobitakse erinevatesse hetkedesse. Mind see ei häirinud, vaid tegi asja just huvitavamaks. Pealegi, olles neelanud mõned leheküljed, saab väga hästi aru, mis perioodis tegevus parasjagu toimub.
Nirti raamat on saanud nii kiitust kui kriitikat, kuid mina usun, et poriga üle valada seda küll ei tasu. Nii noore autori esimese katsetuse kohta on tegemist väga hea tekstiga. Selles on mõtlemisainet igale lugejale.
Head lugemist!
Janela Tähepõld
Kadrioru raamatukogu juhataja
Lisatud: 22.02.2010
Lisa uus kommentaar: