Dagmar Lamp, Epp Petrone. Meestest, lihtsalt. Petrone Print, 2007.
Pidevalt armuda valesse mehesse, pidevalt teha samu vigu uuesti ja uuesti. Ta tahab olla normaalne tüdruk, selline, „...kes ei joo kunagi üle kahe klaasi veini, kes ei räägi avalikult seksist või meestest, kellega ta on maganud, kelle nimi ei ole politsei kirjas ja kes naeratab leebelt ja räägib vaikse ilusa meloodilise häälega“. Kunagi küsis Tartu jalakäijate silla kaarel istudes ta käest noormees, kes tahtis olla unenäopüüdja, kelleks tahab tüdruk saada. Siis ütles ta, et meestetaltsutajaks, teadmata, et „...kui inimhinge püüad, saad ise haiget“, kuigi ei taha me haiget teha ega ka ise haiget saada. Väike mõnus vahelugemine. Lühikeste jutukeste kaudu läbi oma meessuhete ajaloo, elu õppetundide räägitakse iseseisvaks naiseks kasvamise lugu, sealjuures kurnavasse kurvameelsusesse laskumata. Noore naise, kes tahaks olla kunstnik ja elada kesklinna katusekorteris ning öösiti tähti vaadates töötada, armastuse, turvalisuse ja kodusoojuse otsingud põrkumas äärelinna majast, koerast ja kahest lapsest unistava mehe, kelle ellu kuuluvad elukindlustus, pangalaen, kaks pensionisammast ja igaõhtused päevauudised – maailmaga. Ei ühtegi ebaratsionaalset mõtet ega tundmatusse sukeldumist. Iga suhe viib inimhinge uude seisundisse ja toob esile uusi külgi. Ja kui sa ei takerdu nendesse ja ei esita liialt suuri nõudmisi tulevikule, siis on võimalus olla vaba, vahest ehk rikutum, aga alati kogemuse võrra rikkam. Ja mis on armastus? Ehk see, „... kui aitad ja lubad teisel ta unistusi täita“ ning „... aeg on see ravim, mida sulle välja kirjutatakse, kui süda on purunenud“. Silke Scheuermann. Rikkad tüdrukud. Pegasus, 2007. Mitmete auhindadega pärjatud ja kiirelt tõusev eri žanrides loov noor saksa autor on kirjutanud jutukestesse erinevate inimeste otsingud, armastuse igatsuse ja illusioonid, soovid teha oma elust midagi enamat, kui seni olnud ning nende lootuste purunemise lood. Midagi on kogu aeg õhus, mingi ootus. Ja ikka jääb see miski vaid õhuvirvenduseks, püüdmatuks või täpselt tabamatuks. Kirjanik on oma tegelastele väga, vahest liigagi, sügavale hinge vaadanud. Lood on ootamatute pööretega, täis üllatusi, kuid kurbliku alatooniga. Inimeste otsingud on tihti äärmuslikud, lahendusi läbi teiste otsivad ja ikka lahenduseta. Tulemuseks on ikka üks – tühjus, pettumus, alandused, enesesüüdistused, mida kannad nagu nähtamatuid ahelaid ja uued katsed leida armastust, kindlustunnet, ennast üha äärmuslikumate inimeste ja suhete läbi. Ja teiste inimeste õnn tundub siis nii suurena ja omaenda elu nii armetuna... Tahtmine ja tegelikkus on teineteisest ammu nii kaugele nihkunud nagu 2 kontinenti jääajal. Sarnasus kahe raamatu vahel on otsingud, ükskõik, kuidas neid ka ei nimeta: materjali kogumine raamatu jaoks, igavuse peletamine, õnne otsingud. Raamatukangelased on ju kõik kindlustatud, positsioonikad, enamasti noored. Erinevus aga seisneb selles, et Dagmar Lambi ja Epp Petrone raamat on siiski optimistlik, sakslanna oma aga kurvameelne, kohati koguni meeleheitlik, vägivaldne. Maimu Johansson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja |
Lisa uus kommentaar: